Coetus 1952/1953

vil! Ants Hansson

Sünd. 19.05.1922 Tartu
Surn. 06.05.2009 Vancouver, Kanada

Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1941. aastal
MSc. insener, Washingtoni Ülikool

vil! Raivo Hiielo

Sünd. 27.07.1915
Surn. 14.07.1999 Kanada

Haridustee:
-

vil! Arnold Himma

Sünd. 28.06.1917
Surn. 27.08.1997 Kanada

Haridustee:
MSc. insener

vil! Handu Kari

Muud nimed: Herbert

Sünd. 07.08.1905 Võhmuta v., Järvamaa
Surn. 16.04.1977 USA

Haridustee:
Lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi 1925. aastal
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1942

1930ndatel Põltsamaa politseijaoskonna komissar
1944 Saksamaale
1949 USAsse

vil! Karl Müllerbeck

Sünd. 16.12.1921
Surn. 07.04.2003 Toronto, Kanada

Haridustee:
insener (eng)

vil! Endel Pärt

Sünd. 15.07.1919 Tallinn
Surn. 19.06.1991 Gävle, Rootsi

Haridustee:
Lõpetas Tallinna 2. Poeglaste Kommertsgümnaasiumi 1941. aastal
dipl. arstiteadus, Uppsala Ülikool, 1953

auvil! Valdek Raiend

Sünd. 13.06.1922 Mäetaguse, Virumaa
Surn. 07.12.2005 Toronto, Kanada

Auvilistlaseks valitud 2005. aastal
Haridustee:
Lõpetas Jõhvi Gümnaasiumi 1939. aastal
BSc. maamõõtmine, Tallinna Tehnikaülikool, 1942
BSc. insener, Toronto Ülikool, 1966

Sündis 13. juunil 1922. a. Mäetaguse vallas Virumaal. Lõpetas Jõhvi keskkooli ja toimis aktiivse noorkotkana Viru malevas. 1942. a. lõpetas ta Tallinna Tehnikumi maamõõdu osakonna. 1944-1945 teenis Saksa sõjaväes Eesti diviisis. Valdeku sõjatee lõppes 1945. a. kevadel Saksamaal ameeriklaste ja inglaste sõjavangilaagris. Pärast vabanemist elas edasi Saksamaal, siis juba sõjapõgenikelaagris. 1946 abiellus ta Meerbeckis Heljo Morgeniga. 1947 siirdus koos abikaasaga Inglismaale ja 1950 edasi paremate võimaluste otsingul Kanadasse.

1959. a. omandas Valdek Raiend esimese eestlasena Ontarios vannutatud maamõõtja kutse ning asus tööle geodeedina muuhulgas ka Arktikas ja Peruus. 1966. a. lõpetas ta Toronto ülikooli tsiviilinsenerina ja valiti õppejõuks Ryersoni polütehnilisse ülikooli (Ryerson Polytechnic University). Aastail 1977-1987 toimis Valdek Raiend sama ülikooli korralise professorina, aastast 2001 oli ta emeriitprofessor. Korduvatel visiitidel kodumaale on professor Raiend pidanud loenguid ülikoolides Tallinnas ja Tartus, avaldanud kirjutisi ning aidanud oluliselt kaasa Eesti Geodeetide Ühingu arendamisele.

Professor Raiend on juhtivalt toiminud paljudes Välis-Eesti organisatsioonides. 1996-2003 oli ta ajakirja "Eesti Kirik" tegevtoimetaja. 1968-1977 kuulus Valdek Raiend Eestlaste Kesknõukogu Kanadas juhatusse ning oli Balti Liidu Kanadas abiesimees. Ta oli 1972 ja 1984. a. ESTO päevade üks peakorraldajaid.

Sõjaveteranina ja sõjaajaloolasena on professor Raiend 1953. aastast toiminud Toronto Eesti Võitlejate Ühingus. 1960-1986 kuulus ta Kanada Eesti Võitlejate Ühingute Liidu juhatusse ja seejärel revisjonikomisjoni. Kuni likvideerumiseni 2004. a. volitas Inglismaa sõjameeste koondis Valdek Raiendit esindajaks Ülemaailmses Eesti Vabadusvõitlejate Keskuses. 1991. aastast on professor Raiend Eesti Keskarhiivi Kanadas sõjaveteranide sektsiooni juhataja. Ta oli ka ajalehe "Võitleja" toimetusliige. 1990 valiti Valdek Raiend Eesti Geodeetide Ühingu välisliikmeks ning 1992 astus ta Eesti Akadeemilisse Sõjaajaloo Seltsi liikmeks.

Professor Raiendi üks olulisi teeneid on "Eduard Uduste Mälestusfondi" juhtimine. Fondi asutas Eesti Vabadussõja veteran ja politseiametnik Eduard Uduste 1992. a. Pärast asutaja surma 8. oktoobril 1993 korraldas Valdek Raiend fondi asutaja ja Eesti riigi volitusel 90000 dollari suuruse summa kasutamist Vabadussõja veteranide toetamiseks kodumaal. Kuna Eduard Uduste osales Võnnu lahingus, läks 10000 krooni suurune annetus ka Võnnu (Cesise) vabadusesamba taastamiseks.

Eesti Vabariik autasustas Valdek Raiendit 04.02.2002 Kotkaristi IV klassi autasuga. Tal on ka Kaitseministeeriumi Teeneterist 1998. aastast ja hulgaliselt Välis-Eesti autasusid.

Vähesed teavad, kui palju Valdek Raiend tegi oma sünnimaa heaks. Ta külastas korduvalt Eestit ja sealt naastes oli tal ikka öelda midagi positiivset kodumaa kohta.

Jõhvi Mihkli Koguduse õpetaja Peeter Kaldur ütleb tema kohta ajalehes Põhjarannik (9.07.2005): „Kuigi elu viis Valdek Raiendi läände elama, on ta süda jätkuvalt Jõhvis. /.../Ja kuna tal ühed juured on Jõhvis ja teised Iisakus, siis on tal ka Iisakuga head suhted ...“. Peamiselt tänu tema annetustele tehti Iisaku kirikule vitraažid, seati Jõhvi kirikus töökorda kaks orelit ja ta toetas ka kindral Tõnissoni monumendi püstitamist.

28. juuni Tartu Postimees kirjutas, et Valdek Raiend andis Eesti Spordimuuseumile üle Montreali olümpia hõberahad ja ühed kõige haruldasemad filmikaadrid sellest, kuidas 1976. a. Montreali olümpiastaadionil Enn Selliku 5000 m jooksu ajal lehvisid sinimustvalged lipud. Ja sinimustvalge saatus oli Valdeku jaoks alati erilise tähtsusega. Ta on meie lipu ajalugu uurinud ja selle kohta essee kirjutanud, mis ilmus Eesti Kirikus # 3, 2001.

vil! Alfons Vilhelm Robert Rebane

Sünd. 24.06.1908 Valga
Surn. 08.03.1976 Augsburg, Saksamaa

Haridustee:
Lõpetas Narva 2. Vene Gümnaasiumi 1926. aastal

Autasud:

Kaitseliidu II klassi Valgerist
Aizsargs´i (Läti Kaitseliidu) Teeneterist
1945 Ritterkreutz des Eisernen Kreuzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
1944 Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
1939 Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
1939 Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
Nahkampfspange I Stufe (Bronze) (I astme Lähivõitluspannal - pronks)
Medaille "Winterschlach im Osten 1941/42" (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal)

Auastmed:

Nooremleitnant -1929
Leitnant - 24.02.1933
Oberleutnant - 09.1941
Hauptmann - 01.01.1942
Major / SS-Sturmbannführer - 06.1943
SS-Obersturmbannführer - 1.08.1944
SS-Standartenführer - 03.1945
standartenführer Alfons Rebane

Eluloost

Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908. a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911. a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920. a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926. a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli.

1929. a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931. a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933. a ülendati Rebane leitnandiks. 1935. a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937. a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939. a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940. a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941. a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse.

Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941. a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942. a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944. a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.

Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal.

1947. a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960. a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961. a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965. a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975. a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999. a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.

Iseloomujooni

Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15-st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

vil! Uno Saag

Sünd. 21.06.1918 Tartu
Surn. 06.08.1983 Stockholm, Rootsi

Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1938. aastal

Leibcantus: Mul ukse küljes väike kell

Olen sündinud 21. juunil 1918. a. Tartus. Minu isa Karl-Herman Saag oli elukutselt politseiametnik. Teenis E. V. algusest peale Tartus poliitilise politsei komissarina kuni oma surmani 1935 .a.

Sain keskhariduse Tartus H. Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetasin 1938. a. Samal aastal astusin vabatahtlikuna Eesti sõjaväkke sundaega teenima, kust vabanesin 1940. a. suvel. 1939. a. sügissemestril astusin Tartu Ülikooli, kus tegeliku õppetööga võisin algust teha aasta hiljem peale sõjaväest vabanemist. Kuna aga poliitiline olukord oli muutunud segaseks ja ebasobivaks, siis otsustasin õpingud katkestada peale 1940. a. sügissemestri lõppu.

Teenisin enamlaste režiimi ajal Tartu Elamute Valitsuses ja hiljem Ülikooli Majandusosakonnas raamatupidajana. Sakslaste okupatsiooni ajal olin ametis Eesti julgeolekupolitseis assistendina asukohtadega Tartus, Tallinnas ja Loksal, kust 1943. a. suvel põgenesin Soome. Soomes olles võtsin vabatahtlikuna osa N. Liidu vastasest sõjast Eesti Rügemendi (I.R.200) koosseisus. Peale Soome-N. Liidu vaherahu sõlmimist siirdusin poliitilise põgenikuna Rootsi 1944. a. sügisel.

Olen kuni käesoleva ajani kasutanud selle riigi külalislahkust ja siin kanda kinnitanud. Olen Eesti Vabariigi kodanik. Sõjaväe aukraadilt reservlipnik. Olen lõpetanud Eesti Vabariigi Sõjakooli aspirantide klassi Tondil. Olen abielus, kaks last.

Oma igapäevast leiba teenin praegu kindlustusseltsi ametnikuna, püüdes vaba aega kasutada hariduse täiendamiseks humanitaaralal üliõpilasena Stockholmi Ülikoolis.

Stockholmis 28.02.1953

vil! Endel Stafenau

Sünd. 25.03.1922
Surn. 29.04.1966 USA

Haridustee:
informaatika