Seljakotid selga

Muusika:

T. Aare

Sõnad:

H. Käo

Seljakotid selga, koju jäägu sumadan
Kikilips ja kaap oodaku oma aega veel
Mees ei ohte pelga, naine kodus kamandab
Kodust välja saab harva ju – hea on olla teel.

Paksu metsa vahel vastu tuleb karusid
Seljas mesitarusid, piibutobid suus
Kuskil põõsa vahel libahunte kohata
Võib vaid õndsalt ohata – emotsioon on uus.

Kahekümnes sajand, näkineiud vete pääl,
Kose kohinas, kandled käes, gaasimaskid peas
Õitsev ühismaja, murueide tütred sääl
Uutmistuhinas, hangud käes, kungla rahva seas.

Aga pärapõrgus vaamoodi mõtlejaid
Üksikuid on veel, mülkasse nende rada viib.
Kohuta ei kõrgus tulevikku tõtlejaid
Rõõmus meie meel, kolkasse tungib päiksekiir.