korp! Fraternitas Estica

Coetus 1956/1957

Herbert Hanimägivil! Herbert Arnold Hanimägi

Sünd. 30.09.1904 Saru v., Võrumaa
Surn. 31.08.1978 Medford, USA

Haridustee:
Lõpetas Valga Gümnaasiumi 1926. aastal

Mäido Karivil! Mäido Kari

Sünd. 14.02.1934 Pärnu
Surn. 02.07.2007 Maryland, USA

Haridustee:
Lõpetas Benjamin Franklini nimeline Keskkool (New York, USA)i 1952. aastal
BA. majandus, Washingtoni Ülikool
MA. majandus, Washingtoni Ülikool

1944 Saksamaale
1949 USAsse
1961- Energeetikaministeerium, Washington, DC, USA lepingute spetsialist

American Foreign Policy Association, liige
American Political Science Association, liige
Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS), liige
E.E.L.K. Washingtoni Markuse Kogudus (USA), liige
Eesti Vabadusvõitlejate Liit USA-s, aseesimees; peasekretär
Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondis (KLENK, USA)
New Yorgi Haridusselts. Noorte Osakond (USA), asutajaliige
Washingtoni Eesti Selts (USA), esimees; juhatuse liige; sekretär; laekur
Washingtoni Eesti Vabadusvõitlejate Ühing (USA), asutajaliige; esimees; juhatuse liige; sekretär; laekur
1968- Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ). Esinduskogu (USA)
1971-1985 Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ, USA), juhatuse liige
1974-1985 Ühendatud Balti-Ameerika Komitee (USA) Esimees 1975, 1978, 1981, 1984
1974-1985 Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ, USA), abiesimees
1976-1993 Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, juhatuse liige; esimees

Harrastused
skautlus

Tunnustused
Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse teeneterist
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärk. IV klass

-----
Mäido Kari sündis 14. veebruaril 1934 Pärnus Handu ja Veera Kari esimese lapsena. Kooliteed alustas ta Võhmuta algkoolis 1942. 1944 põgenes perekond Eestisse tungivate punavägede eest Saksamaale. Koolitee jätkus Saksamaal esmalt Stolzenau ja seejärel Oldenburgi Eesti Gümnaasiumis. 1949 emigreerus perekond USAsse ja Mäido lõpetas New Yorgi Benjamin Franklini nimelise keskkooli 1952. Teenistusest USA sõjaväes lahkus ta 1956 seersandi auastmega. Ta lõpetas Washington University St. Louisis Missouris AB kraadiga poliitiliste teaduste ja magistri kraadiga majandusteaduse alal. Edaspidine elukäik viis teda USA pealinna Washingtoni, kus ta rakendas oma teadmised riigi teenistuses. Tema erialaks oli lepingute analüüsimine ja töö Energeetika ministeeriumi andmebaasi juhatajana. Igapäevase töö kõrval oli ta läbi elu aktiivne ühiskonnaliige. Sellele pani aluse kodune kasvatus ja skautlik tegevus Saksamaal alates aastast 1946. Talle oli südamelähedane töö noortega. Mäido Kari oli mitmete organisatsioonide üks looja ja juht. Nimetatagu siin New Yorgi Haridusseltsi Noorte Osakond, Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondis, Washingtoni Eesti Selts, Washingtoni Eesti Vabadusvõitlejate Ühing, Eesti Vabadusvõitlejate Liit USAs. Ta alagatas eduka Eesti lippude valmistamise ja müügiaktsiooni, müüdi enam kui 800 sini-must-valget suurt majalippu. Ta oli ESTO ’76 abiesimees. Aastakümnete jooksul oli ta Eesti Rahvuskomitee USAs esinduskogu liige ja abiesimees ning Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu juhatuseliige ja esimees. Nimetatud organisatsioonide esindajana võttis ta osa Ühendatud Balti-Ameerika Komitee ja Freedom Federation tööst ning osales Balti Maailma Nõukogus ja Helsingi Akti Inimõiguste Konverentsil Viinis, Pariisis, Berliinis, Genfis, Leningradis, Moskvas, Strassbourgis ja Maltas. Ta aitas organiseerida Balti Rahu ja Vabaduse ristiretke NLiidu okupeeritud maade rannajoonel Balti merel 1985, aitas organiseerida ja oli tõlgiks Balti tribunaalil Kopenhagenis, kus süüaluseks oli N Liit rahvus- ja inimõiguste rikkumise tõttu. Eesti vabaduse taastamisel osales ta aktiivselt USA eestlaste esindajana Eesti Kongressil ja töötas lühikest aega EV Välisministeeriumis. Ta oli liige mitmetes USA organisatsioonides. Akadeemiliselt kuulus ta korporatsiooni Fraternitas Esticasse. Kuuekümnendat sünnipäeva võis ta pidada tänulikult, sest võitlus ikestatud rahvaste eest oli kandnud vilja, Eesti oli taas vaba. Teda tervitasid arvukad sõbrad ja võitluskaaslased.

Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest autasustas EV president Mäido Karit aastal 2001 Valgetähe IV klassi ordeniga. Ta on pälvinud Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse teeneteristi ja Baltic Youth Congressi auhinna.

Mäido Kari suri peale rasket haigust 2. juulil 2007 Manor Care hooldekodus Potomac Marylandis. Leinatalituse toimetasin laupäeval 14. juulil E.E.L.K.Washingtoni Calvari kirikus. Lahkunu soovil viiakse urn tema tuhaga kodukohta Järva-Jaani kalmistule.Teda jäid leinama abikaasa Maria, poeg Eerik Handu, õed Tiia ja Kaia perekondadega; Sybil McNeil; perekonnad Pedak, Lazzell, Harrison, Monnet, Randell ja sugulased Eestis, koporatsioonikaaslased ning sõbrad ja endised kaastöölised.

Tiit Salumäe
Praost

vil! Hugo Laanela

Sünd. 14.02.1926
Surn. 24.07.2003 Nanaimo, Kanada

Haridustee:
geoloogia

Heiki Martvelivil! Heiki Martveli

Sünd. 19.08.1928
Surn. 17.06.1994 Frankfurt, Saksamaa

Haridustee:
insener (eng)

Viljar Nairisvil! Viljar Nairis

Sünd. 24.10.1932 Tallinn
Surn. 15.08.1997 Stockholm, Rootsi

Haridustee:
filosoofia, Stockholmi Ülikool

Sündisin Tallinnas 24. oktoobril 1932. a. kaugesõidukapteni Vassili Nairise ja tema abikaasa Salme (sündinud Lammas) esimese pojana. Mu isa, kes pärineb Muhu saarelt, omandas iseseisvuse algaastail Eestis kaugsõidukapteni tiitli ning on sellest ajast saadik sõitnud kaptenina Eesti või eestlaste omanduses olevail kauba- ja reisilaevadel peaasjalikult Euroopa ja Ameerika vetes. Ema pärineb jõukast ettevõtja perekonnast. Revolutsioonile ja esimesele maailmasõjale järgnenud kriisiaegadel kaotasid aga mu emavanemad suurima osa oma varandusest nii Eestis kui ka Petrugradis ning seetõttu puudusid mu emal peale keskkooli lõpetamist majanduslikud võimalused ülikoolis edasiõppimiseks.

Mõne kuu vanusena haigestusin raskelt läkaköhasse, mille otseseks tagajärjeks oli kae tekkimine mõlemale silmale. Operatsioon päästis küll mu nägemise, kuid kannatan selle tagajärjel lühinägelikkuse all, mis aga õnneks mu töö- ja õppevõimeid nimetamisväärselt ei ole vähendanud.

Kasvasin heades sotsiaalsetes tingimustes kuni oma seitsmenda eluaastani, mil samaaegselt kooli astumisega elasin üle esimese punaste okupatsiooni 1940-41. Õnnelike juhuste tõttu punaste terror ega 1941. a. sõjasündmused Eestis meie perekonda ei lõhkunud ning seetõttu võisin peale sakslaste saabumist jätkata kooliskäiku endistes perekondlikes tingimustes kuni 1944. a. jaanuarini.

Sõjalise olukorra tõsiselt kriitiliseks muutudes Eesti rinnetel 1944. a. veebruaris siirdusin julgeoleku mõttes koos ema ja vennaga Soome, kust tänu mu vanemate endistele sõprussidemetele Rootsiga mu emal õnnestus võtta ühendust ühe rootsi perekonnaga. Selle lahkel kaasabil saabusin koos vennaga Stockholmi mais 1944. Ka mu vanemail läks õnneks mõni kuu hiljem taas ühineda Stockholmis.

Olles Rootsi saabumisest saadik elanud rootslaste keskel ja kiirelt ära õppinud keele võisin juba 1944. a. sügissemestril jätkata koolitööd Rootsi algkoolis, kust järgneval aastal astusin Södra Latini keskkooli. Aastail 1944-45 lõid ka mu vanemad Stockholmis aluse uueks koduks. Rootsi olude normaliseerudes peale sõda jätkas mu isa taas meresõitu Rootsi ja Eesti kaubalaevadel Lääne- ja Põhjameredel, millega ta ka praegu tegeleb.

Läbisin reaalkooli, millise neljandast klassist 1949. a. sügisel astusin gümnaasiumi, kus sooritasin küpsuseksami humanitaarharul 1953. a. kevadsemestri lõpul.

Kuna mul Stockholmi ülikooli astudes olid kavatsused jätkata õpinguid keelte alal, et omandada keelteõpetaja või filoloogi kutset, alustasin akadeemilisi õpinguid inglise keelega 1953. a. sügissemestri alul. Sooritasin selles aines lõppeksami 1955. a. kevadsemestri alul hindele Cum Laude Approbatur. Kuna aga juba gümnasistina olin tundnud elavat huvi ühiskonnateaduste ja päevaküsimuste vastu ja tegelenud mõttega kutseliseks tegevuseks nendel aladel - need huvid olid üliõpilaspäevil veelgi suurenenud - pühendasin end alates 1955. a. sügissemestrist nende teaduste õppimisele, taotledes kutsetegevust kas ajakirjanduses või otseselt ühiskonnateaduste alal. Nõnda olen ülalmainitud ajast saadik õppinud sotsioloogiat ja riigiteadus, olles sooritanud lõppeksami sotsioloogias 1956. a. septembris hindega Cum Laude Approbatur.

Praegu on mul käsil riigiteaduse lõppeksami ettevalmistamine hindele Approbatur. Samuti alustan neil päevil majandusteaduse õppimist, esialgselt taotledes sama hinnet. Loodan seega kas käesoleva kevadsemestri lõpuks või järgneva sügissemestri keskpaigaks omandada filosofie kandidaadi tiitlit, mille järele kavatsen siirduda tööle Rootsi ajakirjandusse. Erialalisi teadmisi ja kogemusi ajakirjanduse alal olen enesele hankinud osalt Stockholmi ülikooil korralduses mullu kevadel peetud ajakirjanike kursusel, osalt vaba kaastöölisena nii eesti- kui ka rootsikeelsetele ning ka välismaistele väljaannetele.

Viimasel ajal olen ka aktiivselt kaasa töötanud Eesti üliõpilaskondades Stockholmis ja Rootsis nende orgide juhatuste liikmena, kusjuures olen kinni pidanud nende organisatsioonide erapooletuse põhimõttest sisepoliitika alal.

Mu suurimaks vabaaja harrastuseks on muusika, kusjuures hindan igat kõrget kunstilist panust, vaatamata asjaosalise muusikalaadi päritolule või ajaloolisele tagapõhjale. Mis puutub jazzi, siis pean tunnistama, et see oma algvormes primitiivne, kuid kiirelt arenenud ja edasiarenev musikaalne väljendusvorm oma improvisatsiooniliste väljendusvõimalustega ja tundeküllasusega mulle tihti on olnud andumuse ja jõu allikaks.

Korp. Fraternitas Estica ridadesse ei avaldanud ma soovi astuda esmajoones perekondlikel-traditsionaalseil kaalutlustel vaid seepärast, et hindan tõsiselt korp. Frat. Estica õilsaid põhimõtteid; vennastust, usinust ja kainet rahvuslust. Leian nende põhimõtete konkreetsel kehastusel nagu seda on Korp. Frat. Estica olevat suurim tähtsus üksikisiku elus, seda aga eriti pagulasele vahelduvatel aegadel, eemal olles oma kodumaast ja rahvast.

Stockholmis 17. jaanuaril 1957. a.
Suurima lugupidamisega:
Viljar Nairis

ksv! Karl Otsa

Sünd. 19.01.1914 Tartu
Surn. 09.04.1992 Toronto, Kanada

Haridustee:
Lõpetas Tartu Õhtugümnaasiumi 1936. aastal

vil! Evald Piirisild

Muud nimed: a-ni 39 Pirisild

Sünd. 29.03.1906 Orava v., Võrumaa
Surn. 04.1971 Saksamaa

Haridustee:
Lõpetas Petseri gümnaasiumi 1926. aastal
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1941
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1942

1928-1930 Orava valla sekretär
1930-1932 Kahkva valla sekretär
1932- Veriora valla sekretär
Advokaat
1944 Saksamaale

vil! Harry Rammus

Sünd. 17.08.1925
Surn. 15.08.1998 Kanada

Haridustee:
keemia

Uno Raudkivivil! Uno Raudkivi

Muud nimed: s. Feldschmidt

Sünd. 26.11.1925 Käru v., Järvamaa
Surn. 24.05.2007 Tartu, Eesti

Haridustee:
Lõpetas Paide Gümnaasiumi 1941. aastal
MSc. elektroonika, Cleveland State University (USA)

Isa: Joosep Raudkivi (Feldschmidt enne eestistamist ), sündinud Oudova piirkonnas, Venemaal, 22. jaanuaril 1885. a., surnud 1942. a. Käru v. Järvamaal

Ema: Anna Raudkivi (neiuna Wendt), sündinud Kädval, Järvamaal, 28. detsembril 1891. a.,
surnud Silver Creek, N.Y., USA, 1969. a.

Vend: Albert Raudkivi, sündinud Käru v. Järvamaal. 9. aprillil 1921. a., langenud metsavennana Vändra lähistel Pärnumaal, 26. aprillil 1950. a.

I. Kooliharidus Eestis enne sõjaväkke minekut novembris 1943. a.
1. Türi algkool, 1. klass, 1934. a.,
2. Käru algkool, 2-4 klass, 1935-1938. a.,
3. Paide Progümnaasium, 1939-1940. a.,
4. Raudteekool (Tallinnas), 1941-1942.a.,
5. Kinomehhaanikute kool (Hiiul), 1943 kuni sõjaväkke minekuni.

II. Sõjaväe teenistus 20.Eesti Grenaderide Diviisis
(Detailne kirjeldus sõjaväe teenistusest, vt. Lisa I, “Tegevteenistus”)
6. nov. 1943.- 8. mai 1945. a. (Saksamaa kapituleerumiseni),
viimane auaste: sturmman (kapral), vääristatud EK.2-ga (Raudrist II klass).

III. Sõjajärgne põgenemine Ameerika tsooni Lääne-Saksamaal ja elust seal.
(Detailne kirjeldus sellest, vt. Lisa III, “Elulugu Lääne-Saksamaal))
1. Põgenemine välja “Tšehhi põrgust” Lääne-Saksamaale, 8. mai - 11. juuni 1945. a.,
(Sündmustiku kirjeldus sellest, vt. Lisa II, “Välja Tšehhi põrgust”.)
2. Elu sõjajärgses Lääne Saksamaal kuni emigr. USA-sse, juuni 1945 - okt. 1951
a) Augsburg-Hochfeld, USA tsoon L-Saksamaa, sõjapõgen. laager, 1945 -1946
b) Heilbronn, USA tsoon L-Saksamaa, USA sõjavangi laager, nov. 1946
c) Frankfurt, Mannheim, Stuttgart, Heidelberg, USA tsoon L-Saksamaa
USA armee abireenistuskompaniides, dets. 1946 - sept. 1951
Engin.-Constr. Co. 8090 ja Engin. Constr. Co 8745

IV. Pagulaselu USA-s
(Detailne kirjeldus sellest, vt. Lisa IV “Pagulaselu USA-s”)
1. Saabumine USA-sse - 20. oktoobril 1951 a., Boston, Mass., USA
2. Lancaster, Pa. 1951 -1953
Töökohad: vabrikutööline
3. Buffalo, NY, 1954 - 1969
USA kodakondsus: 1957
Koolitus:
* High School Equivalency Diploma (2 päevane eksam, Buffalo, NY, 1956),
* NY State University, BSc, electr. eng. 1965
Töökohad:
* Moore Business Forms inc. (insener)
4. Cleveland, Ohio, 1969 - 2000
Koolitus:
* Cleveland State University, MSc electr. eng. 1975
Töökohad:
* Picker Corp. (insener),
* Case Western University (arvuti rakendusteadur),
* Cleveland Clinic Found, (arvuti rakendusteadur)
Erialalised tunnustused:
(biograafilised sissekanded tehtud järgmistesse säilmeteostesse).
* The Marquis Who’s Who Publications Board
“Who’s Who in Frontiers of Science and Technology, Second Edition”
* The American Biographical Institute
“The Directory of Distinguished Americans, Fifth Edition
for Contributions to the Science of Magnetic Resonance Imaging”.
5. Cleveland, Ohio, Pärast pensionile minekut: 1990. a.
6. Lahkusin USA-st 3. novembril 2000. a.

V. Tagasi Eestis
(Detailne kirjeldus sellest, vt. Lisa V “Tagasi Eestis”)

Kirjutamise aeg: "Talvel 2007"
------------------------------------------------------------------------------------------

Lisa I. “Sõjaelamused” (Uno Raudkivi)
Tegevteenistuses, 20.Eesti Grenaderide Diviisis, 6 novembrist, 1943 kuni 8 maini, 1945.
Väljaõppelt Funker (sidemees), viimane aukraad: Sturmman (kapral).

1943 aasta sügisel dr. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni 1925 aastakäigule. Kuulsin et Tallinnas võetakse Liibavi lennukooli vabatahtlikke. Et pääseda Leegioni minekust, läksin vaatama Lasnamäele kus oli registreerimine. Võetigi vastu ja anti kohe välja ka lennuväe sinine vorm. Hiljem aga otsustati et need kes registreerisid peale mopi väljakuulutamist, peavad siiski minema Leegioni. Enne ärasõitu anti paar päeva aega kojuminekuks. Leegioni väljaõppele saadeti Poolasse Heidelager-isse Krakovi ligidal.Oli novembri algus 1943 kui Poolasse sõitsime. Väljaõppe sain sidemehena, sellega pääsesin jalaväkke minekust. Väikeseks üllatuseks oli näha et parakkide esised olid dekoreeritud kividest kujundatud Eesti motiivides ilustustega. Narva pataljon oli enne meid seal olnud väljaõppel ja oli seda nähtavasti teinud. Jaanuari lõpul 1944 kui väljaõpe lõppes, kaks asja juhtus millele tol ajal ei osanud palju tähtsust omistada, aga hiljem kindlasti mõjutasid paljude Eesti sõjameeste saatust. Esimene neist oli sõdurivande sõnastus, milles sõnad "...in Kampf gegen Bolschewismus..." (...võitluses kommunismi vastu...) selgesti määritlesid piirid Eesti Leegioni osalemises selles sõjas. Saksa riigi rassipoliitiliste eesmärkide taotlemine ja võitlus lääneriikide vastu olid sellega vaidlematult pandud väljaspool neid piire. Ma usun et tolleaegne Eesti sõjaväeline juhtkond väärib tunnustust selle vandeteksti kasutusele võtmises. Veregrupimärgi tätoveerimine kaenla alla oli see teine asi mis juhtus väljaõppe lõpul. Põhjus öeldi olevat et see hõlbustab vereülekannet haavata saamise puhul. Jäeti aga selgitamata et ainult Waffen-SS üksustes (kuhu ka Leegion kuulus Saksa määritluste kohaselt) teenivad sõdurid said märgitud selliselt. Pärast sõja lõppu paljud Eesti sõdurid said kannatada ja tihti kaotasid elu selle märgi pärast.

1944 aasta alguses Saksa rinne Leningrad'i all varises kokku ja liikus kiiresti Eesti piirile. Punaarmeel õnnestus mitmes kohas ületada Narva jõge enne kui teda suudeti peatada. Veebruaris Eesti üksused rasketes lahingutes lõid punased Narva jõe taha tagasi, väljaarvatud üksused mis olid jõudnud oma positsioonid kindlustada Krivasoos. Sideüksus millesse mina kuulusin aga ei läinud veebruaris Poolast tulles mitte kohe rindele vaid viidi Kloogale reservi. Enne Kloogale jõudmist rong peatas hetkeks kohal kus oli juudi laager, Taaveti tähtedest õmmeldud räbalatele riietele tundsime ära kes nad olid. Viskasime leiba üle traataia. Nad ei võtnud seda mitte üles vaid keerasid selja põlastavalt, me kandsime ju Saksa sõduri mundreid. Sakslastest vangivalvurid lasksid püstolkuulipildujatest valanguid õhku meile hoiatuseks.

10-da märtsi suurpommitamise ajal olin veel Klooga reservlaagris. Pommi-lõhkemiste tulevärk oli selgesti nähtav sinna. Meie üksus laeti autodesse ja saadeti teele Tallinna suunas. Algul arvasime et venelased on teinud dessanti Tallinna juures. Hiljem leidsime aga et meie otstarve seal oli ainult abistada kus see vajalik. Tegelikult ainuke asi mida saime teha oli kanda raamatuid välja Estonia teaatri majast mis oli pommitamisel saanud tublisti kannatada. Enne tagasisõitu anti veidi vaba aega linnas ringi käimiseks. Otsisin üles ühe tuttava Tallinnas. Leidsin et tema elukoht südalinnas oli veel jäänud imekombel elukõlblikuks keset varemeid.

Märtsi lõpul saadeti mind Kloogalt Narva rindele, esialgu rongiga Vaivarasse, kus veetsime öö. Järgmisel hommikul viidi autodega Narva maanteed mööda kuni Peeterristini ja sealt alla jõe poole kuni Sininõmme surnuaiani kus oli 46-da rügemendi staap. Mind määrati rügemendi sidesse. Autoga sinna sõites saime ka esimesed väikesed tuleristsed. Venelased tulistasid meie autokolonni kuskilt Auvere kandist, nähtavasti oli see tee seal nähtav Krivasoo kotis asuvatele vene vägedele. Autod vaid suurendasid kiirust, ohvreid ega kahju mingisugust ei olnud. Lahingutegevus Narva jõe rindejoonel oli sel ajal juba vaibunud. Käisime Riigiküla juures jõe ääres vaatamas, jää oli jõel veel peal millel võis näha hulgaliselt venelaste laipu, tunnistuseks lahingute ägedusest varem sel rindel. Umbes paar kuud hiljem oli kuulda lahingutegevust meist lõuna pool. Kuuldavasti taheti punased Krivasoo kotis kaugemale tagasi suruda et nende kahurid ei saaks liiklust ohustada Narva maanteel. See operatsioon aga vist ebaõnnestus.

Juuli lõpu poole 1944 aastal hakkas rindel ärevus kasvama. Jõe tagusest intensiivsest tegevusest võis oletada et punastel oli midagi kavas. Oli kuulda jutte et meie rinne tõmmatakse tagasi enne valmis kaevatud rindejoonele Auvere ligidal. Laskemoona hakati ära viima ja kästi teha ettevalmistusi liikumiseks. Siis kuulsime et oli leitud ühed üliriided jõe kaldalt. Nähtavasti üks äraandja oli ujunud üle jõe venelaste poolele. Varsti peale seda levis uus jutt et tagasitõmbamist siiski ei tule, vähemalt esialgu mitte. 24-da juuli hommikul kuulsime kahurimürinat Auvere suunast mis oli nii äge et üksikpauke ei saanud eraldada, oli vaid üks vahetu pobin. Me muidugi teadsime mis see võib tähendada. Kui punastel õnnestub sealt läbi tungida mereni siis oleme kotis. Õhtuks aga saime teada et see katse neil siiski ebaõnnestus.

25-da juuli hommikul vara kogu 46-da rügemendi rindelõik ja samuti rügemendi staabi piirkond kus meie side punker asus, võeti venelaste poolt äärmiselt tugeva kahuritule alla, mis kestis vahetpidamata vähemalt umbes poolteist tundi. Venelaste oma andmete järgi oli seal kasutusel rohkem kui 1000 kahurit. Telefoni ühendused katkesid, samuti kontakt rügemendi ülema Kol. Tuuling'uga ja tema staabiga lakkamatu tiheda kahuritule tõttu. Raadio-ühenduste kaudu eesliinilt saime teada et venelastel oli õnnestunud mitmes kohas jõge ületada vaatamata massilisltele kaotusteke. Kui mõned ellujäänud mehed 46. Rüg. 6-st kompaniist taandudes jõudsid Sininõmme piirkonda, tõmbusime tagasi ühes nendega. Nad rääkisid et seersant Männik oli teinud otsuse raske jalahaava pärast maha jääda, ja laskis end maha..Liikudes umbkaudu lääne suunas jõudsime enne õhtut uue väljakaevatud rindejoone lähistele Auvere ligidal. "Ketikoerad" (Saksa välipolitsei) olid seal vastas ja juhatasid kõik maanteest veidi mere pool asuvatesse kaevikutesse, ükspuha mis väeosasse keegi varem oli kuulunud. Kaevikud olid kaunis madalad, kuna maapind seal oli paene, mullakiht selle peal kohati üsna õhukene.

Järgmisel (26 juuli) hommikul võtsime niiöelda positsioonid sisse ja hakkasime ümbrust jälgima. Kuna me ei olnud oma koosseisult mingisugune regulaarne jalaväe üksus, siis suuremal osal meist ei olnud muid relvi kui püss. Meist veidi paremale oli üks Nordland-i diviisi kuulipilduja pesa. Maastik meie ees oli täiesti lage, seega jalaväe rünnakuks äärmiselt ebasoodus. See esimene päev möödus vaikselt, kuid õhtupoolikul võisime juba märgata venelaste askeldamist umbes üks kilomeeter meie ees. 27-da juuli hommikul peale kella üheksat hakkasid esimesed mürsud tulema meie suunas. Varsti selle tule intensiivsus muutus turmtule sarnaseks mis tavaliselt kasutatakse ettevalmistamiseks jalaväe rünnakule. Jalaväe rünnakut aga meie rindeosas ei tulnud. Lõuna paiku tuli siiski vaibus, algas aga uuesti umbes tunni aja pärast ja kestis kogu pealelõuna. Meie rindepiirkonna kohale tekkis teravalõhnaline kollakashall suitsupilv mis tegi suu kuivaks ja ninasõõrmed ja silmad kibedaks. Tulistamine umbes sarnase plaani järgi kordus igal järgneval päeval kuni Sinimägede lahingute lõpuni, seega umbes kaheksa või üheksa päeva.

Tulistamise teisel ja kolmandal päeval mürsud kukkusid otse kaeviku lõikudesse sisse mis olid vahetult minu askohast paremal ja vasakul. Õhtul leidsime virna tapitud otstega palke. Ehitasime neist väikese punkrisarnase varjualuse kaeviku tagumisse seina et vähendada otsetabamuse võimalust. Järgmisel päeval olles seal kolmekesi varjul, mürsk lõhkes selle varjualuse tagaservas, mattes meid maa alla. Kui Nordland-i mehed tulid kuulipilduja pesast ja kaevasid meid välja olid üllatunud et leidsid meid elus. Palkvarjualuse tapitatud nurgad nähtavasti hoidsid ära kokkuvarisemise mürsu lõhkemise survel. Kuna lõhkevate mürskude müra meie rinde lõigus oli niivõrd tugev, siis oli raske aru saada mis mujal rindel juhtus. Üle maantee paremal võis üha sagedamini põlevaid tanke näha. Oli ilmne, et seal ägedad lahingud olid käsil. Ühel päeval ma lugesin 28 tanki korraga põlemas Sinimägede eelsel lagendikul. Üks vene tank sõitis ka meie kaevikuliini tagant läbi, veidi tagapool keegi laskis selle põlema tankirusikaga. Sellest võisime järeldada et vähemalt mõnel tankil oli õnnestunud rindest läbi tungida.

Arvestades meie koosseisu ja relvastust, ma ei usu et meid peeti meie rindelõigus võimeliseks massilist vaenlase rünnakut tagasi lööma. Usun et kuskil tagapool reservis oli vastavalt relvastatud löögiüksus mis oleks toodud ette juhul kui vaenlane oleks riskeerinud jalaväega rünnata üle kivise ja lageda välja meie ees. Meie peaülesanne näis olevat pidada vaatluse all see lage väli ja avastada võimalikult vara rünnaku ettevalmistusi. Öösel tuli rinnet pidevalt valgustada valgusrakettidega. Tulistades rakettpüstolit tuli vahetada asukohta pidevalt, et vaenlasel jääks mulje et rindejoon on hästi mehitatud ja valvel. Kui surnute ja haavatute arv järjest kasvas päevast päeva kestva tiheda kahuritule tõttu, isegi see ülesanne muutus järjest raskemaks täita. Paar päeva enne Sinimägede lahingute lõppu meist vasakul mere pool, kus pae sisse raiutud kaevikud olid vaid umbes pool meetrit sügavad, osa rindeliinist oli jäänud täiesti tühjaks. Nii et tuli veelgi harvendada niikuinii hõredaks jäänud meeskonda. Sealt leidsime eest ainult surnud asetatud kaeviku kaldale. Velskerite toetust meil ei olnud. Haavatud pidime kandma sidumispunkti ilma kanderaamita. Langenud jäid lamama kaeviku kaldale mitmeks päevaks enne kui ära viidi. Kivise maapinna tõttu kohapeal matmine oli võimatu.

Kolmel hommikul järjest, 30 möirgavat lehma (saksa raami pealt lastav rakettpomm) tulistati korraga üle meie rinde ja langesid vene rindejoonele meie ees. Väikesed tulesabad ja inisev hääl tegid võimalikuks nende pommide lendu jälgida ja arvu lugeda. Kuulsime et need olid mingisugused suruõhu pommid mis võisid tappa lihtsalt lõhkejõu põrutusega. Lõhke plahvatused tundusid tõesti palju teravamad ja tugevamad kui tavaliste mürskude ja pommide omad. Arvestades kivise maapinnaga, on tõenäolik et need pommid võisid teha küllalt suurt kahju venelastele, oletades et neil oli vägesid kogutud sinna. Kui esimest korda rindele läksin siis nägin neid pomme ritta seatud väljalaskmiseks. Hiljem sõja ajal ma ei näinud et neid pomme oleks enam kuskil rakendatud. "Stuka" sööstpommitajad ründasid ka kolm korda seda rindejoont. Misiganes selle põhjuseks oli, jalaväe rünnakut selles rindelõigus ei tulnud. Paaril viimasel päeval vene kahurituli hakkas ka hõrenema, miinipilduja tuli oli siiski veel kohati üsna tihe.

Kui lahingutegevus Sinimagedes vaibus (oli vist umbes 4-da voi 5-da augusti paiku), need kes meist olid veel ellu jäänud, vahetati välja ja viidi Konsu järve äärde eestiaegsesse Kurtna sõjaväe laagrisse. Elasime tavalistes laudbarakkides, rindest mõni kilomeeter tagapool. Minuga ühte parakki oli sattunud üks pikk poiss, nimega Martin Kallasalu. Jutus tuli välja et ta oli minu sugulane, kuigi ma teda varem ei tundnud. Arvasime et oleme seal küllalt kaugel tagalas aga venelane üllatas meid seal ühel hommikul tugeva tulistamisega kaugelaske kahureist. Mõned mürsud lõhkesid nähtavasti puude otsas külvates kilde parakkidesse. Üks mees sai killu selga, kergemaid haavatuid oli mitu. Pärast leidsin et üks suur kild oli seinast läbi tulnud kus ma lamasin ja läinud põrandasse minust üle ainult mõne sentimeetri kauguselt.Väljaarvatud see üks juhus, elu üle Konsu järve ääres ei saanud nuriseda kui võrrelda sellega mis oli enne seda. Püüdsime järvest kalu, tegime veidi sporti, jne. Mind ülendati kapraliks.

Septembri keskpaiku tuli marsikäsk tahapoole. Läksime mööda ühest laoruumist kust jagati vabalt välja igasugust värki, maiustusi, viina, jne. See pani imestama et miks "saksa onu" on järsku nii lahkeks läinud. Ma panin ka oma sõduri veepudeli prantsuse konjakit täis. Varsti aga ohvitserid tegid teatavaks et üleval pool oli otsus tehtud Eesti maha jätmiseks. Iga üks pidi nüüd ise otsustama kas jääda Eestisse, evakueeruda Saksamaale, või kuhugi mujale, kui võimalik. Kui kõigi selle materiaalse ja inimjõu suurele ülekaalule vaatamata kõik venelaste üritused nurjusid Sinimägedes, siis näis lollus olevat nüüd end nende kätte anda vabatahtlikult. Niisiis suurem osa meist asusid kõndima lääne poole põiki läbi Eesti Pärnu suunas. Teekonnal läbi Paide ja Türi õnnestus mul autoga edasi saada. Ööl enne Pärnusse jõudmist oli näha paljusid tulekumasid meist tagapool. 22-se septembri ennelõunat jõudsin Pärnu. Silla juures kai ääres oli veel üks saksa laev. Koos teiste sõdurite ja tsivilistidega kes olid kogunud sinna, läksin sellele laevale. Õhtu eel laev sõitis sadamast välja. Kui juba pimenema hakkas, merelt tagasi vaadates võis näha Pärnut põlemas.

Merereis kestis vist umbes paar päeva. Ilm oli enamasti pilves ja vihmane. Paar korda oli õhuhäiret ja õhutõrje kahurite tulistamist ka kuulda. Viin mis oli senini puutumata seisnud veepudelis, sai nüüd ära kasutatud. Laev maandus Neufahrwasser'i sadamas Danzig'i lähedal. Sõdurid ja tsivilistid majutati eraldi. Mõni nädal hiljem sõitsime sealt Neuhammer'isse kus hakati Eesti Diviisi uuesti kokku seadma. See oli üsna korralik sõjavae laager kivist barakkide ja teedega. Seekord mind määrati kahurväe sidesse, Ltn. Angerjas'e 2-se patarei koosseisu.

Jaanuari lõpus 1945 kol. Rebase 46-da rügemendi osad viidi rindele Oppeln'i lähedal Sileesia's. Diviisi kahurväe grupp, kuhu ka mina siis kuulusin, läks mõni päev hiljem järele. Ägedad tõrjelahingud olid juba käigus kui me oma kahurid maha laadisime rongi pealt. Umbes ühe nädala veetsin sellest lahingutegevusest eesrindel ja kohati ka kahe rinde vahel sidemehena kahuritule juhtimise punktis. Hiljem kogu seda kahuri tule juhtimise meeskonda, millesse ka mina kuulusin, vääristati EK II-ga. Ühel hommikul vara kui olime vaatluspunktis külade Karbischau ja Theresengrund'i vahel, nägime meist üsna kaugel vasakul suur sõjaväe kolonn liikumas venelaste poolelt meie rindejoone suunas. Tellisime oma patareist tule välja. Pärast tuli välja et olid sakslased murdmas end välja vene tagalast. Niisuguseid vigu vahel juhtub sõjas.

Nähes et Eesti Diviisi vastu nende rünnaku eesmärgid kõik luhtusid, veebruari lõpu poole venelaste aktiivsus hakkas selles rindelõigus vaibuma. Märtsi algul lahinguhäälte järgi otsustades võis järeldada et rindejoon on hakanud nihkuma meie rindelõigust mööda tahapoole nii vasakult kui paremalt. 16 märtsil kotisuu oli sulgemas ja käsk anti tagasitõmbamiseks. Hommikul hakkasime liikuma ja pealelõunal tee peal liikuvad voorid võeti juba kahuritule alla. Tee liiklus selletõttu ummistus ja edasi sai liikuda vaid üle väljade. Üks kummaline lugu on jäänud meelde sellest matkast. Sakslased püüdsid päästa ühte oma hobustega veetavat välikatelt liikudes üle välja tahapoole. Olin sellest katlast umbes sada meetrit eemal kui üks mürsk tabas seda sõidukit nii et viskas vankris istuva koka kümme või viisteist meetrit õhku. Mürsk lõhkes nähtavasti just tema istme all. Kuna tulistamine näis tulevat peamiselt otsesihitavaist kahureist, siis hoidsin eemale tihedaist kolonnis liikumistest ja igasugustest sõidukitest, seega rohkem tõenäolistest tulistamise eesmärkidest.

Enne õhtut jõudsin külasse mis kandis nimesilti Neustadt. Selles külas ei olnud mingit lahingutegevust märgata, ega ka veel venelasi, kuigi see asus veel sügaval sissepiiratud maa-alal. Nördinud päevasest põgenemismatkast, hulk sõdureid oli tee ääres pikali, oodates passiivselt, mis edasi saab. Suurem osa neist olid sakslased, kuid oli ka grupp eestlasi. Sealt sõitis mööda kol. Rebase käskjalg ratsahobusel, küsis eesti keeles kas seal on eestlasi. Ta ütles et kol. Rebane ise ootab veidi eemal ühe mõisa juures, kus organiseerib kotist välja minekut. See oli muidugi antud ollukorras teretulnud sõnum ja pani meile kohe jälle jalad alla. Oli juba videvik, kui jõudsime paika, kus juba hulk teisi eesti sõdureid oli kogunenud. Veidi enne keskööd hakkasime vaikselt ribureas liikuma, vahelduvalt seisakutega, et anda aega eesliikuval luuresalgal olukorda selgitada. Käsud ja teated olukorrast anti edasi suusõnaliselt vaikse häälega suust suhu. Haavatute kaasaviimine oli ka organiseeritud, terved sõdurid kandsid kanderaame vahelduvas järjekorras. Ühe seisaku ajal tuli teade tagantpoolt et venelased on meil taga. Mingit lahingu tunnusmärki aga ei olnud kuulda. Varsti tuli uus teade et kõik on jälle korras. Hiljem kuulsin, et üks grupp venelasi oli hakanud pimedas meie ribureale järele kõndima, pidades meid omadeks. Öö oli soojavõitu, uni surus tugevasti peale. Mäletan nägevat und kõndides. See nähtavasti juhtus ainult mõne sekundi jooksul, sest tasakaalu kaotus äratas kohe jälle üles.

Järgmisel hommikul jõudsime Ziegenhals'i kus nägime kaht saksa Tiger tanki. Teadsime, et olime kotist väljas. Sealt viidi meid hiljem Hirschbergi kanti, kus me lahingutegevusest enam osa ei võtnud. Mai alguses, kui Hitler oli juba surnud, oli ilmne et sõja lõpp on vaid veel päevade küsimus. Eesti ohvitserid teatasid plaanidest mootorsõidukitega välja sõita läänealiitlaste poolt kontrollitud alale. Omapead üksustest lahkumist ähvardati sõjakohtu alla andmisega!! Tegelikult aga asjad kujunesid hoopis teisiti. Alguses sõitsime küll autodega öösel mägiteid pidi lääne suunas. Siis järgmisel päeval kolonn jäi seisma. Tšehhid olid ees, rääkisid meie ohvitseridega. Sõda oli lõppenud, tuldi otsusele relvad maha panna.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------

Lisa II. “Välja Tšehhi põrgust” ( Uno Raudkivi).
(Pärast seda kui sõda oli lõppenud ja relvad maha pandud.)

Tšehhid olid ees, rääkisid meie ohvitseridega. Tuldi otsusele relvad maha panna. Peale selle kästi jala teed mööda edasi minna, ilmselt suunaga kuskile vangilaagrisse. See tee viis metsa vahelt läbi. Kuna ühtki valvurit ei paistnud lähedal olevat, siis osa meist põgenes metsa. Teadsime et on oluline püüda võimalikult kaugele jõuda sellest kohast nii ruttu kui võimalik.

Maastik näis olevat üsna soodus põgenemiseks. Muidugi asjaolu, et venelased polnud veel jõudnud sinna piirkonda aitas ka kaasa. Leidsime maast ühe ohvitseri kaarditasku, milles oli täpne kaart selle piirkonna kohta mida esialgu läbistasime. Sel pealelõunal ja järgmisel ööl liikusime üsna tükk maad ilma igasuguste viperusteta. Järgmisel hommikul valisime ühe metsatuka kus võiks päeva jooksul varju leida. Sügavamal metsas oli juba ees grupp sakslasi ja ka mõned eestlased. Meie kuuest eestlasest koosnev grupp võttis kohad sisse otse metsa serva. Veidi hiljem nägime gruppi vene sõdureid, püstolkuulipildujad käes, koos kahe tsivilistiga (kindlasti tšehhid) tulemas meie suunas. Selle asemel, et otse metsa sisse tulla, hargnlesid nad kaheks osaks ja läksid meist mõlemalt poolt mööda. Nähtavasti nad kartsid, et me võime relvastatud olla. Meie arvestuste kohaselt nad võisid ehk viiskümmend või rohkem meetrit meie asukohast juba möödas olla, kui käsutasid varjajaid metsast välja, ja tulistasid paar valangut - arvatavasti õhku. Nägime et meie ees oli üks nõlvak mitte kaugel meist. Meie kuuest eestlast koosnev grupp pani jooksu selles suunas. Kuulsime tagantpoolt tulistamist, aga keegi meist pihta ei saanud.

Niisiis nüüd teadsime et venelased olid saabunud. See vahejuhtum õpetas meile, et suures grupis liikumine on ohtlik. Pärast seda sündmust lõid kaks meist lahku, ülejäänud neli siiski otsustas kokku jääda. Ülejäänud osa sellest päevast jälgisime juba palju hoolsamalt oma ümbrust, et vältida selliste halbade üllatuste kordumist. Pimeduse saabumisel hakkasime jälle liikuma. Möödudes ühest külast, kuulsime meeleheitlikku naiste kisa. Ei osanud hästi ette kujutada, mis seal võis juhtuda. Aastaid hiljem kuulsin, et Punaarmeel oli ametlikult luba antud vägivalda kasutada saksa naiste kallal teatud arv päevi pärast piirkonna vallutamist. Selle nimetatud juhuse ajal oli aga sõda juba ametlikult lõppenud, Punaarmee nähtavasti "vallutas" ikka veel edasi. Sileesias elas sel ajal üsna palju sakslasi.

Järgmisel päeval midagi erilist ei juhtunud. Aga õhtul jälle liikuma hakates hakkasid nälja tagajärjed end tunda andma, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kraavidest ja ojadest leitud vesi ja kohati meie jänesekapsaste sarnased hapukad taimed olid ainukesed, mis meid olid toitnud viimase kolme päeva jooksul. Järgmisel hommikul teadsime, et on vajalik luua mingisugune kontakt kohalike elanikega. Metsa servas kohtasime üht talulast, kes meid nähes ilmselt väga ehmus esialgu. Tehes selgeks kes me oleme, kuhu tahame minna ja mida meil vaja, see kõne järgi otsustades saksa laps rahunes ja siis jooksis tagasi oma tallu. Varsti laps tuli tagasi, tuues meile toiduaineid ja muud vajalikku. Ütles et ta vanemad ei julge meid venelaste pärast tallu kutsuda. Sõime kõhud täis, pesime endid ojas seebiga ja isegi ajasime habet. See kõik tõstis tublisti tuju.

Öösel liikudes pidime nüüd tähtede järgi orienteeruma, kuna maakaardil kaetud piirkonnast olime juba välja jõudnud. Suure Vankri abil Põhjanaela leidmine oli mulle hästi tuttav juba lapsepõlve ajast Eestis. Järgmisel hommikul umbes päikesetõusu ajal nägime endi ees metsaga kaetud maastikku. Lootsime seal leida varjupaika järgmiseks päevaks. Metsateed mööda edasi minnes pidime peaaegu peale astuma vene valvepostile, kes oli püssi pannud puu najale ja magas. Järeldasime sellest, et seal metsas peab venelaste laager olema, ja sellepärast otsustasime sealt vaikselt tagasi tõmmata. Kuna päike oli juba üleval, siis ei jäänud muud üle, kui lamada kogu päev lageda põllu peal ja vaadelda venelaste askeldamist ümbruskonna teedel, lootes, et meie asukoht jääb neile avastamata.

Edasi liikudes hakkas nälg jälle tunda andma. Peatusime ühe küla servas ja ootasime, kuni taluinimesed liikuma hakkasid. Kui kuulsime et nad rääkisid saksa keelt, siis läksime lähemale. Tuli välja, et selles väikeses külas elasid ainult sakslased. Talumees kutsus sisse, andis süüa, ja pakkus isegi ulualust. Ta arvas, ega venelased tea, et te talutöölised ei ole. Niisiis magasime lauda lakas heinte sees ja aitasime päeval talurahvast veidi töödega. Nähtavasti selle aja peale oli elu juba muutunud veidi rahulikumaks.

Umbes nädala möödudes teatas talumees, et on käsk antud kõigile küla elanikele tulla vallamajasse registreerimiseks. Teadsime, et meil on aeg käes edasi liikumiseks. Üks meist neljast aga oli saanud vahepeal heaks sõbraks ühe teise talumehega, kelle poeg oli sõjas kaduma läinud. See eestlane otsustas registreerida end kui selle talumehe poeg ja jääda sinna külla edasi elama. Mina, Heino Saluorg, ja Uno Sulaoja saime tublid toidukompsud kaasa ja jätkasime õhtu saabudes teekonda lääne suunas.

Selgetel öödel liikumine edenes üsna hästi. Vihmase ilmaga oli aga öine orienteerumine pilvede ja pimeduse tõttu täiesti võimatu. Ühel sellisel õhtul otsustasime proovida ulualust leida kuskil majas. Koputasime ühe talumaja uksele. Üks teise korra aken läks lahti ja üks särgiväel venelane pistis pea välja ja küsis midagi vene keeles. Üsna kiire sammuga liikusime siis metsa suunas. Pidime leppima seekord puualuse peavarjuga, kuni vihm üle jäi.

Ühel teisel korral juhtus, et jäime öösel äikese vihma kätte. Välgusähvatuste valgusel võisime eraldada ühe talumaja kontuuri. See paistis olevat pime ja tühi. Saluorg läks hoovi poolt välgu sähvatuste valgusel seda maja lähemalt uurima. Enne aga, kui jõudis aknani, kadus ta silmapiirilt. Oli kukkunud rinnuni väljakäigu lampkasti, millel kaant nähtavasti peal ei olnud. Ei ole vist raske ette kujutada, mis probleeme see sündmus meile tekitas.

Kui Elbe jõe lähistele jõudsime, kuulsime kohalikelt elanikelt, et kõik sillad on vene sõdurite poolt valvatud. Ujumine näis olevat ainukene võimalus ülepääsemiseks. Kui jõudsime jõe äärde, nägime et maantee jooksis mõlemat kaldaserva pidi, teisel kaldal oli peale selle veel raudtee. Kui veel valge oli, valisime koha jõe ületamiseks. Hoiduda tuli muidugi kohtadest, kus ehitusi oli või kus auto tuled võisid valgust heita jõe pinnale. Kalda ligidal nägime palgivirna. Otsustasime pimeduse katte all palgi abil üle ujuda.

Umbes kesköö paiku, kui auto liiklus oli harvaks jäänud, kandsime palgi üle tee jõeservale. Võtsime üliriided seljast ja sidusime punti. Üks käsi toetus palgile ja hoidis riideid, teisega sõudsime. Palgi vettepanemise juures aga libisesid minu riided käest ja läksid allavett kaduma. Jõepind näis olavat tasane, aga tegelikult oli vool üsna tugev. Selle asemel, et otse üle jõe saada, viis vesi meid tükk maad allapoole. Maandusime ühe raudteehoone juures. Külmast lõgisesid hambad tugevasti ja pea ei tahtnud enam jagada õieti. Jooksime hoonesse, kuid õnneks seal kedagi sees ei olnud. See oli vist ainult rongiootajate ulualune. Kui mõistus veidi selgemaks läks, kõndisime üle tee, kust leidsime ühe suure talu ühes kõrvalhoonetega. Käsikaudu kobades leidsime heinahunniku ühes neis hoonetes ja pugesime sinna sisse magama. Hommikul, kui inimesed liikuma hakkasid, läksid Sulaoja ja Saluorg selgitama, kuidas meil olukord on. Peremees tõi mulle ühed vanad tööpüksid ja kuue, nii et ma julgesin jälle päevavalgele ilmuda.

Sel ajal oli juba peaaegu üks kuu möödas sõja lõpust. Päeva ajal liikumine ei paistnud enam nii väga ohtlik olevat. Venelastega siiski oli veel paar viperust. Kord üht metsateed ületades tuli üks punaarmeelane just jalgrattaga teekeeru tagant välja. Kiirendasime samme metsa sisemuse suunas. Venelane aga jäi seisma ja kamandas: "stoi". Me panime jooksu. Venelane sörkis möni samm meile järgi ja plärtsutas oma püstolit. Teine juhus oli, kui magasime kuski lakas heinte sees. Kolm venelast tulid sisse, nähtavasti vaatama, kas midagi väärtuslikku ssaks ära tõsta. Ühel oli käsitsi pumbatava dünamoga taskulamp, kõrises kui valgust andis. Kui all kõik läbi kontrollitud oli, hakkas üks neist redelit pidi üles tulema, suundudes sinnapoole, kus me olime end sisse seadnud. Näitas valgust korraks üle heinte ja läks jälle alla tagasi. Meid ta ei näinud, kuna olime sügavamal heinte sees.
Ühel päeval meie rännak viis meid autobahn-i lähedusse, millel nägime valgete viisnurkadega märgitud veoautosid liikumas. Teadsime, et need on ameerika sõjaväe sõidukid. See oli meile tunnistuseks, et Ameerika Tsoon ei saa enam kaugel olla. Varsti nägimegi üht vahiposti tee ääres hullamas laste ja koeraga. See kindlasti ei näinud venelase moodi välja. Kindluse mõttes läksime siiski temast suure kaarega mööda. Oli 11-s juuni, 1945 kui jõudsime Zwickau linna Sachsen'is. Hiljem kaardi pealt kontrollides ilmnes, et meie vaistuliselt valitud põgenemise suund otse läände osutus meile igati soodsaks. See viis meid Sachsen'i maakonda Saksamaal, kust leidsime palju abivalmis inimesi.
------------------------------------------------------------------------------------------------

Lisa III., “Elulugu Lääne-Saksamaal” (Uno Raudkivi)

Nagu juba kirjeldatud, esimene suurem asula kuhu jõudsime pärast ohtlikust Idast Läände põgenemisel oli Zwickau linn Sachsen'is. Seal leidsime üllatuseks, et eestlastel oli juba üles seatud laud linnavalitsuse hoones, kust anti välja mingisuguseid inglisekeelseid. põgenike tunnistusi Sealt aga tuli varsti edasi minna, sest see piirkond Sachsen'ist anti mõne päeva pärast üle venelastele. Grupi eestlastega läksime sealt edasi läbi Plauen'i Garmisch-Partenkirchen'i, Alpide jalal. Professor Paris'e abikaasa, kes oli seal oma tütardega, aitas mulle muretseda korralikuma ülikonna ja soovitas edasi minna Augsburgi, kus olevat eestlaste suurem laager. Sõitsimegi sealt kivisöevagunis läbi Müncheni Augsburgi.

Augsburg-Hochfeldis oligi UNRRA (hiljem IRO) halduses eestlasi majutav sõjapõgenike laager, osaliselt pommikahjustusi kannatanud aga muidu üsna korralikes kolmekorruselistes endistes töölismajades. Seal kohtasin Lembit Järver-it (eestiaegne teivashüppaja) kellega olime Verner Kulmari käe all Saksa okupatsiooni ajal veidi koos sporti teinud Estonia spordiseltsi kooseisus. Kuna meie Augsburg-Hochfeldi laagri kõrval oli kena spordistaadion, siis käisime seal tihti sporti tegemas. Nii juhtuski, et 1946. aastal peeti Schwaabimaa kergejõustiku meistrivõistlused sellel staadionil. Otsustasime oma Augsburgi NMKÜ 4x100 m. teatejooksu meeskonnaga, koosseiseus Raudkivi, Gorshkov, Järver, Pärlioja, osaleda selles võistluses. Tulime selle ala võitjaks ajaga 46.0 sek.. Tänapäevaste saavutuste kõrval pole see mingi märkimisväärne tulemus, aga vastavalt Julius Kanguri Eesti Sport II väljaandele (Augsburg, 2. dets. 1947) oli see siiski parim pagulaseestlaste 4x100 m. teatejooksus saavutatud tulemus ajaperioodil 1945 - 1948.

Nagu tänapäeva Eestis, nii ka tolleaegses Euroopas ja mujalgi maailmas, leidub ja leidus küllaldaselt inimesi kelle mõistus lakkab ratsionaalselt funktsioneerimast, kui juhtuvad SS sümbolit nägema või mainitavat. Nii ka laagrites hakkas levima kuulujutte, et sellise märgiga “rüvetatud” sõdureid olevat laagrites ja need tuleks sõjapõgenike laagritest välja saata. Novembris 1946 lahkusidki paljud eestlasetest sõdalased, kes olid punaarmee vastu relva kandnud, omal algatusel laagrist ja siirdusid Heilbronni USA sõjavangilaagrisse sõjaväest vabastamise tunnistust saama.

USA Armee aga tõestas, et see organisatsioon ei tegele kuulujuttude alusel vaid rangelt ratsionaalsetel põhimõtetel Kohe pärast sõjavangist vabastamisst, USA Armee hakkas esmajärgus kogenud sõdalastest ja seejärel teistest Eesti, Läti, Leedu ja Poola rahvusest sõjapõgenikest moodustama asendusüksusi veel Euroopa mandril rakendatud USA sõduritele, kes ootasid koju saatmist. Esimesena formeeriti sõjaväekogemusega eestlastest Vahikompanii 4221, kes pandi Nürnbergi kohtuhoonesse sõjakuritegijaid valvama. Seejärele hakati sõjapõgenikke värbama nn “Engineerig Construction” kompaniidesse. Mind värvati Eng.-Constr. Co 8090 koosseisu (hiljem viidi üle Eng.-Constr. Co 8745 koosseisu). Sissekirjutamisel oli kaks sõjaväelast laua taga, vasakul USA Armee vastuluure ohvitser kpt. Mocksley ja paremal endise Eesti allveelaeva “Lembit” komandör kpt. Verner Puurand. Vangilaagrist tulnud sõjaveteranidelt ei küsitud tavaliselt midagi, tsiviilelust tulnutelt taheti teada, mis nad sõja ajal olid teinud ja kas nad kunagi komparteisse olid kuulunud.
Neis kompaniides teenisin kuni emigreerumiseni USA-sse oktoobris 1951. a.

Eestluse järjesuutlikkus Eesti Vabariigis on oluliselt sõltuv sellest, kas ja kui ruttu Eestit valitsev riigivõim taastab ratsionaalse aluse eestlastest sõdalaste kohtlemisse, kes osalesid 1944. aastal sõdurivande alusel ainult bolševike (Stalini punaarmee) vastases sõjategevuses.
Selle ohtliku meelelaadi leviku tõkestamisele tähelepanu pööramata, Eesti ühiskond varem või hiljem langeb stagna ajal sunniviisil staliniusku pöördunute ja selle kultusega seotud eluviiside ohvriks. Samuti kaotab meie riik võimaluse välisriikide poolt tunnustatavalt end tulevikus deklareerida õigusjärglaseks esimesele Eesti Vabariigile.
---------------------------------------------------------------------------------------------------

Lisa IV. “Pagulaspõlv Ameerika Ühendriikides” (Uno Raudkivi)

1. Esimesed kaks immigrandiaastat.
Bremenhafenist sõitsin Ameerikasse armee transport laeva SS General Blatchford pardal, saabusin Bostonisse (New Yorgis oli sadamatööliste streik sel ajal) 20.oktoobril, 1951. Sealt sõitsin rongiga läbi New Yorgi Lancasteri linna Pennsylvania osariigis, kus hiljem teenisin elamist vabrikutöölisena kahes laevandusalases tööstuses, esiteks õhuventilaatoreid ja hiljem suuri elektrimootoreid kokku monteerimas.
Kui oli juba umbes kaks aastat Ameerika elu selja taga, panin oma "seitse asja" autosse, millise olin juba sel ajal jõudnud endale muretseda, ja sõitsin Buffalosse New Yorgi osariigis, mis oli suurem tööstuse linn ja seal oli kenake hulk eestlastest immigrante ka juba ees. Kuna see oli ka ülikoolilinn, siis tuli kiusatus peale proovida kas pea veel jagab veidikese pärast seda sõda ja muid vintsutusi.
USA kodanik olen olnud aastast 1957.

2. Õhtuülikooli ja tööaaastad - 1956 - 1990
Et ülikooli sisse saada ilma ameerika keskkooli tunnistuseta, siis tuli enne paaripäevane eksam läbi teha High School Eqivalency diplomi saamiseks. Tegin selle Buffalo, N.Y. linnavalitsuse hoones 1956. aastal. See läks mul üsna libedasti.
Võttes üksikuid kursusi pärast tööd ei ole just väga kiire moodus hariduse omandamiseks, aga mulle kui immigrandile muid võimalusi ei olnud. Tegelikult see pakkus ka teatud eeliseid. Üks varaseimaid aineid minu valitud elektriinseneriteaduse programmis oli tehniline joonestamine. See oskus tõi mulle peatselt tehnilise joonestaja (valgekraelise) koha ühes masinaehituse firmas. Bakalaureuse kraadi (BSEE) saamine sellisel viisil N.Y State University-st (at Buffalo) võttis umbes 8 aastat.
1970te alguses avanes mulle vanema inseneri koha saamise võimalus röntgeniaparaatide firmas Picker, Cleveland, Ohios. Viis aastat hiljem siirdusin Ameerika Õhujõudude granti alusel arvutialasele uurimistegevusele Case Western Reserve University-s. Samal ajal oli mul võimalik õhtuti edasi õppida magistri graadi taotluseks Cleveland State University-s (CSU).
Alates 1978. aastast kuni pensionile minekuni (1990), töötasin ühes suuremas Ameerika meditsiinilises keskuses, Cleveland Clinic Foundation-is (CCF) arvutialases uurimistgevuses, mille eesmärgiks oli paremini ekstraheerida diagnostilist tähendust andmebaasidest digitaalselt kogutud CT (Computed Tomography) ja MRI (Magnetic Resonance Imaging) instrumende poolt. Kuna CCF oli eesrinnas selliste instrumentide kasutamises, siis esines häid võimalusi teha algupäraseid uurimusi neil aladel. Ma isiklikult sain sealjuures kahe sellealase erialalise tunnustuse osaliseks:
The Marquis Who's Who Publication Board-i poolt välistatud mälestustahvel tõestades et minust on tehtud sissekanne selle organisatsiooni biograafilisse tunnustustebaasi kategooria all: "Who's Who in Frontiers of Science and Technology -- Second Edition".
The American Biographical Institute-i poolt väljastatud mälestustahvel tõestades, et ma olen valitud selle organisatsiooni poolt sissekandmiseks väljaandesse: "The Directory of Distinguished Americans: Fifth Edition -- for Contributions to the Science of Magnetic Resonance Imaging".
Magistrigraadi taotlemisel tuli õhtukoolis käimine samuti eeliseks. Minu valitud väitekirja teema, "Digital image data processing in Computed Tomography" võimaldas mul uudsete uurimuste tulemusi Cleveland Clinic-us siduda hariduslike pürgimistega.

3. Pensioniaastad USA-s 1990 - 2000
Pärast pensionile minekut 1990. aastal tuli vanas eas veel kord vajadus sõtta minna, seekord aga mitte enam tuli- vaid tõerelvadega jultunud sõduriau rüvetajate vastu. Üks suurte rahadega kultusorganisatsioon oli Ameerikas üles sättinud massiivse propagandamasina mis räuskas maailmale et meie oma kodu kaitseks punamõrvarite vastu relva tõstnud sõdalased olevat antisemiitlikud sõjaroimarid. Vasturünnakuks saatsin sadu tõenooli posti- ja e-kirjade näol USA Kongressi (eriti Senatisse), muude valitsusasutuste ja meedia suunas lendu. Senatoritelt tuli üsna arvukalt vastuseid, mis aga enamasti piirdusid tunnustamistega kirjade kättesaamisest ja nende sisu lugemisega.
Sellest kas mõni minu tõeteradest sattus viljastuvasse pinda pole otseseid tõendeid. Huvitav on siiski võrrelda kultuspropagandlikke laimuröögatusi suunatud baltlaste suunas väljendustega mida hiljuti oleme kuulnud Balti riikide NATOsse pääsmise teemal.
Efraim Zuroff Simon Wiesenthal Keskusest väitis et baltlased kuulusid usinamate juuditapjate sekka ja meie oma Tartu Ülikooli ajaloodoktor Andres Kasekamp pidas seda väljendit õigeks.

Leonid Valgvil! Leonid Valg

Sünd. 04.04.1924
Surn. 29.08.1987 Kanada

Haridustee:
mag. metsandus