Coetus 1937/1938
ksv! Leonid Altosaar
Sünd. 13.11.1917 Novgorodi kub., Venemaa
Surn. 28.09.1980 Auckland, Uus-Meremaa
Haridustee:
Lõpetas Valga Gümnaasiumi 1937. aastal
stud. veterinaarmeditsiin, Tartu Ülikool
1937 Valga Ühisgümnaasium
1937-1939 Tartu Ülikool, veterinaaria
1941 Nõukogude armees
1941/42 Eestis tagasi
1943-1943 Tartu Ülikool, õigusteadused
1944 Tartu Ülikool, veterinaaria
vil! Eduard Alver
Sünd. 15.03.1886 Valga
Surn. 15.08.1939 Tallinn, Eesti
Osalenud Vabadussõjas. Vabadusristi I/3
Haridustee:
Lõpetas Tartu Aleksandri Gümnaasiumi 1906. aastal
õigusteadus, Moskva Ülikool
Õppis Viini ülikoolis arstiteadust, hiljem Moskva ülikoolis juurat, mille ka lõpetas.
1911 Riia Ringkonnakohtuameti kanditaat
1912 vandeadvokaadi abi J.Jaaksoni juures Riias
1917 Tallinna miilitsaülema abi, hiljem Läänemaa komissar
1919 Eest Vabariigi Kaitseliidu ja sisekaitse ülem
Politsei Peavalitsuse ülem minister A. Peet'i ajal
A/S Veritas ja Narva Kreenholmi majandusjuht
1935-1936 "Eesti Kultuurfilmi" direktor
1937-1939 AS "Eesti Näitused" asjaajaja direktor
Autasud:
Kotkaristi II klassi teenetemärk 14.02.1929
Vabadusristi I liik 3. järk 14.12.1920
lahkus 1907-II põhjuseta
Vilistlaskogusse vastu võetud 8.05.1937. Sai surmaga värvid.
Maetud Tallinnas Liiva kalmistule
vil! Olev Arens
Sünd. 19.07.1916 Tartu
Surn. 05.05.1988 Stockholm, Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1935. aastal
LL.B. õigusteadus c. l., Tartu Ülikool, 1940
Sündis 19.07.1916 Tartus. Lõpetas 1935 HTG, Sõjakooli aspirandikursused, reservlipnik. Lõpetas 1940 TÜ õigusteaduskonna, tegutses advokaadina. Mitmekordne Eesti meister korvpallis, sai hõbeda 1939 ülemaailmsetel üliõpilasmängudel võrk- ja korvpallis. Soome armeesse 26.05.1943, rindel Rajajoel III/JR47-s, väljaõppel Taavettis JR200 staabikompaniis. Tõrjelahinguis Viiburi lahel ja Vuoksil. Tagasi Eestisse 19.08.1944, Narva rindel. Põgenes Noarootsist Rootsi, oli Skandinaviska Enskilda Bankeni ametnik. Suri 05.05.1988 Stockholmis, maetud Põhjakalmistule.
vil! Aldo Eelsaare
Muud nimed: s. Alfred Friedrich Eilmann
Sünd. 30.09.1910 Harku v., Harjumaa
Surn. 03.12.1976 New York, USA
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Linna Ühisgümnaasiumi 1931. aastal
1941 - 1944 Nõmme Linnaosavalitsuse Kaubandus-Tööstus ja Varustusjaoskonna juhataja
1944 Saksamaale, 1949 USAsse
vil! Voldemar Eiso
Muud nimed: s. Heyse
Sünd. 19.01.1904 Ropka v., Tartumaa
Surn. 08.10.1980 New York, USA
Haridustee:
Lõpetas Tartu Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumi 1924. aastal
LL.B. õigusteadus c. l., Tartu Ülikool, 1937
LL.M. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1942
1933-1937* TÜ, õigusteadus c.l.
1942 mag.jur. "Politsei pädevus ja organisatsioon"
1925-1937 politseiametnik Tartus
A-st 1938 RNK protokolliosakonna juhataja
1942-1944 TÜ haldusõiguse instituudi assistent
1944 Saksamaale
1949 USAsse
Töid haldusõiguse alalt
vil! Ott Evald
Muud nimed: s. Otto Evald; a-st 1941 Ott Eravald
Sünd. 12.04.1918 Tallinn
Surn. 23.06.1993 Sollentuna, Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Jakob Westholmi Gümnaasiumi 1936. aastal
cand. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1942
1937-1942* Tartu Ülikool, õigusteadus cand.iur. "Varavastased süüteod eesti ja saksa kriminaalkoodeksis - võrdlus".
1944 põgenes Saksamaale
1947 liikus edasi Rootsi
vil! Herman Ilves
Sünd. 31.07.1915 Ufaa, Venemaa
Surn. 01.10.2000 Toronto, Kanada
Haridustee:
Lõpetas Rakvere Gümnaasiumi 1936. aastal
vil! Ants Juurup
Muud nimed: Hans
Sünd. 02.11.1915 Viiratsi v., Viljandimaa
Surn. 28.05.2009 Vancouver, Kanada
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1935. aastal
BA. sporditeadused, Tartu Ülikool, 1940
13. sept. 1937 astus Tartu Ülikooli majandusteaduskonda.
1940 lõpetas TÜ erikursuse kehalise kasvatuse alal.
1940–1943 TÜ kehal. kasvatuse õpetaja ja Tartu õhtugümnaasiumi kehal. kasv. õpetaja.
Korp! Frat. Estica: võeti vastu rebaseks sept. 1937 – coetus 37/38.
Märtsis 1943 lahkus Eestist paadiga Soome, vabatahtlikuna Soome Kaitseväes, Vallila pataljonis. 1944 lõpetas ohvitserikursuse ja Ülemjuhataja käskkirjaga nr. 125, 31. 7. 1944, ülendatakse vänrikki’ks.
Sügisel 1944 alustas paadiga reisi Soomest Rootsi koos 6-e sõjakaaslasega. Jäi tormi kätte ja pääses asustamata kaljusaarele. Päästeti soome laevakapteni poolt ja viidi Rootsi. Rootsis sai tööd Rootsi kehakasvatuse kooli GSI Füsioloogia osakonnas. 1948 lõpetas Rootsi võimlemisõpetajate kooli ja õpetas sama ala Rootsi koolides.
10. augustil 1949 abiellus Lia Lind’iga.
Veebruaris 1951 lahkus laevaga Montreali, Kanadas. Sügisel 1951 YMCA physical directori kohal Belleville’s, Ontario provintsis.
Suvest 1952 pidas Torontos kohvik/restorani 6 aastat. Juunis 1960 ühines eestlaste ettevõttega “Artistic Woodwork Co”, (Tööstus sai kuulsaks kui üks moodsamaid “design” tehaseid Ameerikas pildiraamide ja pildiraami liistude alal).
1960–1980 Art. Woodwwork Co. Vancouveri osakonna juhataja.
1980–1990 sama firma Lääne Kanada ja U.S. Ohio osariigi osakondade juhataja.
1990 müüdi kogu tööstus Ameerika firmale Warren Buffet.
vil! Eedi Juurup
Sünd. 21.03.1918 Tartu
Surn. 14.02.1996 Tallinn, Eesti
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1936. aastal
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1947
1939. aastast kuulus konvendi korvpallimeeskonda
vil! Elmet Järving
Muud nimed: Edmund Roland Jürgenfeldt
Sünd. 08.09.1918 Vigala v., Läänemaa
Surn. 30.05.1994 Tallinn, Eesti
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi 1936. aastal
Tartu Ülikooli majandusteaduskond. Väliskaubandus 1937-1940
1941 küüditati Kirovi oblastisse
1956 Eestis tagasi
1956-1983 Tallinna Masinatehase pearaamatupidaja
ksv! Valentin Leopold Kampmann
Sünd. 25.02.1915 Pärnu
Surn. 09.01.1943 Velikije Luki, Venemaa
Haridustee:
Lõpetas Pärnu Linna Poeglaste Gümnaasiumi 1936. aastal
stud. majandus, Tartu Ülikool
NAs, langes Velikije Luki all
vil! Rediard Karl Jaan Kent
Sünd. 30.01.1917 Tallinn
Surn. 10.12.2006 Vancouver, Kanada
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Reaalkooli 1936. aastal
vil! Raimond Eduard Kukk
Sünd. 12.09.1914 Tallinn
Surn. 31.12.2008 Sydney, Austraalia
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Reaalkooli 1933. aastal
õigusteadus, Tartu Ülikool
dipl. elektroonika
Sündisin Tallinnas, isa Eduard ja ema Marie. Elukoht oli Graniidi tn 1, kus veetsin oma nooruse aja. Õppisin Realkoolis. Läksin Kaitseväkke. Kaks kuud noorte aega Viljandis ja siis Tondi sõjakoolis. Aasta pärast selle lõpetamist, ülendati lipnikuks. See oli 1935. Samal aastal astusin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Õppisin veel raamatupidamist. Sain koha konduktorina reisirongile ja poolteist aastat hiljem sõitsin rongijuhina. Õppisin õigusteadust viis ja pool aastat.
Olin viimastel eksamitel, kui kommunistid vallutasid Eesti. Ülikool oli paar kuud suletud ja kui see avati, õigusteaduse õppekavale oli lisatud Vene era- ja kriminaalõigus, samuti Vene perekonnaseadus. Oli võimalus ülikooli lõpetada eraviisil vana kava järele. Aga see oli raske ja teatud mõttes ka kardetav ja sellepärast lõpatasin õpingud.
Oli rääkimist, et Eesti rongid koos meeskonnaga saadetakse Venemaale. Andsin kohe sisse lahkumise palve. Siis läksin raamatupidajaks. Pidin kõigi Eesti suletud kindlustusseltside rahalist seisu uurima. Tegin selle töö hästi ja mulle pakuti pearaamatupidaja kohta. Loobusin sellest ja pidin lahkuma. Järgmine töö oli korterite normeerimine. Palju Venelasi tuli Tallinna ja need vajasid häid kortereid. Algas sõda ja Saksa sõjavägi lõi Venelased Balti riikidest välja. Hakati omavalitsusi moodustama. Sain ettepaneku hakata Nõmme linnasekretäriks, mille võtsin vastu. Se oli 1942. Ameerika sõjaline abi Venele ja väga külm talv (41 kraadi külma) pidurdas Sakslaste edassitungi ja nad ei saanud Leningradi vallutada. Siis oli slege, et sakslane kaotab ja venelane tuleb Eestisse tagasi. Kuna mina ei läinud Vene ohvitseride mobilisatsiooniga, oli minu jäämine kodumaale kardetav.
Andsin Nõmme linnapeale lahkumispalve ja läksin välistöölisena Danzigi, kus töötasin 9 kuud. Toit oli Poola laagris väga halb. Lahkusin sealt ilma loata – karistus oli vangilaager. Sõitsin Müncheni kus õppisin parandama elektrimootoreid, mis oli väga otsitav amet. Töötasin Siemoni vabrikus kaks aastat.
Kui Amerika sõjavägi oli Münchenist möödunud, läksin Bad Worishofeni mis oli määratud Balti põgenikele. Tuli teade laagrisse, et otsitakse metsatöölisi Kanadasse. Sõitsin Müncheni aga Kanada metsakomisjon oli huvitatud ainult harimata tööjõust ja siis jäin välja. Münchenis oli Inglise- ja asumaade emigratsiooni juhatajaks eestlane, kes oli Tartu Ülikooli metsateaduse lõpetanud, ja teda võeti vastu. Tema pakkus mulle oma kohta ja võtsin selle vastu. Nii olin Inglise- ja asumaade emigratsiooni büroo juhataja. Kui tuli Austraalia aktsioon, lahkusin sealt ja tulin Austraaliasse.
Olin metsatööl Austraalias kuni leping lõppes, siis sõitsin Sydney’sse. Abiellusin Helena Wilsoniga ja õpetajaks oli Estica auvilislane Friedrich Sockholm. Õppisin elektroonikat International Correspondence Schoolis ja lõpetasin selle diplomikursuse. Töötasin aastaid Pye televisioonitööstuses ja selle sulgemisel ülemere konkurensi tagajärjel ja veel üks aasta Pye industrial mikrolaine osakonnas. Siis sain Royal Australian Navy torpeedovabrikus tööd Technical Officerina. Töötasin seal Ameerika uute allveelaeva vastase torpeedo proovimisel ja parandusel.
Läksin erru 65 aastaselt ja siis võtsin aega abikaasaga ringi reisida Austraalias nii kaua kui tervis lubas.
Talvel 2006
vil! Gunnar Kurg
Sünd. 14.03.1917 Tartu
Surn. 01.04.1983 Chicago, USA
Haridustee:
Lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi 1936. aastal
1937-1942 TÜ, õigusteadus
1944 Saksamaale
1949 USAsse
vil! Eugen Maddisoo
Muud nimed: Maddison
Sünd. 10.10.1886 Tallinn
Surn. 14.05.1954 Austria
Haridustee:
LL.D. õigusteadus
Õigusteadlane. Riigivolikogu peasekretär.
Valgetähe II klassi teenetemärk 24.02.1938 (Ministri abi)
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu I aste 24.02.1935
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu II aste 15.02.1932 (Siseministri abi)
Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärk 07.02.1929
vil! Eerik Ferdinand Maldur
Muud nimed: Erich Madisson
Sünd. 15.03.1911 Sinalepa v., Läänemaa
Surn. 12.02.1991 Florida, USA
Haridustee:
Lõpetas Läänemaa Ühisgümnaasiumi 1930. aastal
dipl. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1942
1931-1936 Haapsalu linnavalitsuse ametnik
1936 Rakvere linnavalitsuse perekonnaseisuametnik
1944 Rootsi, hiljem USAsse
vil! Ants Olvet
Muud nimed: Hans Jensen
Sünd. 04.08.1917 Rakvere
Surn. 21.11.2006 Gold Coast, Austraalia
Haridustee:
Lõpetas Rakvere Gümnaasiumi 1936. aastal
Tuleb meelde Tartu aeg, konvendi maja Aia tänaval, rebase aeg, lõpmatud shoppenid vett, mis sai seal õhtuti ära joodud vanad sõbrad, Herman ja Viktor, kellega ma toakest jagasin, aega olles ka mõned ülikooli loengud. Olen endalt sageli küsinud, oli see raisatud aeg? Hilisemas elus oli vähemalt kasu keelte õppimisest, saksa keele grammatika eksamil sain isegi maxime, inglise keeles tegin seminari töö prof. Kaasikule. Edasi tuli kevad paadisõidud Emajõel, jalutuskäigud Toomemäel, kommersh, semestri lõpp ja eesriie muretu nooruse esimesel vaatusel.
Edasi tuli sõjaväeteenistus, Rakveres, suurtükiväe grupis algas see pikk teekond. Lahti sain punaarmeest kaks ja pool aastat hiljem Väike-Maarjas. Põhjuseks, miks see nii pikale venis oli, et ei saanud esimese korraga Tondile aspirantide kursusele. Kui järgmisel aastal sinna läksin, olin juba noorem seersant. Komunistlik ülevõtmine tabas mind sõjakoolis, meid oli juba Tondilt välja löödud, olime Harjumäel kodumajandus koolis. Olin just köögi korrapidaja, kui ülevõtjad sonimütsides sisse vajusid. Kuni tänase päevani on halb tunne südame all, kui see sündmus meelde tuleb.
Järgmine vaatus oli Tallinnas, majandusteaduskond toodi Tehnikaülikooli juurde Koplis. Elamiseks sain voodikoha Pelgulinnas, perenaise mees oli arreteeritud kui vana kaitseliitlane. Ta ise viidi ara 14. juuni öösel kui küüditamine peale hakkas. Pärast seda ei usaldanud enam oma voodis magada, nii hiljem kuulsin naabritelt, et oli vist ka mind seal otsimas käidud. Õppimisega oli sel äreval ajal vahe tegemist, loengutel käisin ainult, et kuulda viimaseid uudiseid poliitilisest olukorrast mul endal ei olnud raadiot. Sõja puhkedes raputasin Tallina tolmu jalgelt koju tagasi Rakvere järgmisel päeval. Siin oli Heiti (vend), kui vana kaitseliidu tegelane juba ammu pakku läinud. Isa ja ema olid väga mures tuleviku pärast. Mina veetsin päevad enamuses ujumisbasseini ääres, igaks juhuks kodust eemal. See aga polnud väga hea koht, nabisid mind kinni ja saatsid kindlustustöödele Alutaguse juurde. Venelane püssiga seljataga, pidi orja kombel labidat viibutama. Vahepeal saksa sõjajõud olid lõuna Eestisse jõudnud ning algas punaste paaniline taganemine. Valvur kadus sõna lausumata ja meil oli ees kodutee, konts ja varvas käis läbi suviste metsade.
Kui kodu uksest sisse astusin ema hakkas nutma, et miks ma metsa ei jäänud, siin parajasti meeste mobiliseerimine ja kõrvalehoidjate arreteerimine, seega hädaohtlik ka mu vanematele. Ei jäänud muud üle läksin mopi punkti, andsin ära oma punase passi, sealt viidi meid hilinejaid linnast välja Palermo metsa järgmist transporti ootama. Kui aeg tuli transpordi lahkumiseks kadusin ära põõsaste varju, keegi kuskil otsima ei hakanud. Ootasin siis seal metsa varjus veel, ühe tunni ja jalutasin tagasi linna kui härra. Oli parajasti õhuhäire nii tänavad olid tühjad. Otsustasin minna isa majasse Viru tänaval, see oli välja üüritud, kuid taga aias oli vana kanakuur ja sinna ma seadsin oma sammud. Pererahvas ei olnud väga õnnelik mind nähes, kuid olid nõus mind toitma, kui end hästi peidus hoian. Nii ma siis elasin kanakuuris järgmised kolm nädalat. Lugesin läbi terve sarja Nobeli laureaate, meelde on jäänud Tolstoi Sõda ja Rahu. Ootamine oli närvesööv, kuid elus õnnelikult. Saksa vägede Rakvere jõudmisel mina olin esimene kodus. Isa ja ema olid maale läinud, et lahingumöllu eest pääseda. Nende üllatus oli suur, mind kodus ees leides, ema südames oli mind kui kadunut leinanud. Heiti oma perega ilmus samuti mõni päev hiljem maalt tagasi, nii olime kõik õnnelikult koos.
Järgnesid ilusad päevad ja õhtud Heiti fotoateljees. Sakslaste tulekuga tal oli järsku palju tööd, ainukene häda oli materjali saamisega, kuid äri läks hästi. Ateljee oli ka kohaliku nooruse kogunemiskohaks. Töötas, taga oli alati konverents koos, kõik olid täis lootust, tuues uudiseid siit ja sealt. Öhtuti kuulasime „Oberkomando der Wehrmacht\" teadaandeid edusammudest idarindel. Tundus, et oli vaid aja küsimus kunas sakslased võidavad Leningradi ja Moskva ja tuleb jälle rahu.
Panin mundri uuesti selga, kui hakati Eesti Leegioni moodustama. Ausalt pean ütlema, ei läinud vastu tahtmist. Arvasin, et sõda lõpeb varsti ja jään aurahadest ilma, samuti kohtamine Ants Lahiga, kes oli juba vana sõjamees mõjutas paras jagu, peale selle soov kommunistidele tagasi teha, mis nad meile Eestis olid teinud. Mu kadunud vennas oli teisel arvamisel kadus paadiga üle lahe ja ühines Soome Armeega. Tegin need mängud Leegionis läbi õhukaitse patareis - alates Neveliga kuni Eesti mahajätmiseni Pärnus.
Narva ja Vaivara lastekodu lahingud olid kõige palavamad, mälestuseks sealt sain raudristi. See on vist veel praegu alles venna perekonna käes Ameerikas. Taganemise teel Pärnusse otsustasin, et olen sellest suurest sõjast osa võtnud oma kodumaa kaitsmiseks ning pole huvitatud edasi Hitleri teenimisest.
Ametlikult lahkuda sõja olukorras ei olnud võimalik; nii meie patareil läks järsku kaduma üks maastiku auto. Laadisin peale oma poisid, kes samuti olid sõjast tüdinenud ja sõitsime peitu ühe Pärnu poisi koju.
Järgmine probleem oli erariided, õnneks sõbrale kelle majas olime meeldis mu ohvitseri munder koos raudristi lindiga ja nii ma sain omale tsiviilid selga - asi hakkas ilmet võtma. Järgmisel hommikul jätsin oma kaasvöitlejatega jumalaga, öeldes, et iga mees nüüd oma eest väljas. Söbrad soovitasid mul sinna jääda, et läheme metsa Pärnumaa soodesse ja rabadesse. Minul oli otsus tehtud siht Saaremaa ja sealt paadiga Rootsi. Teereis Saaremaale läks hästi ainukene häda, mina polnud üksinda seiklemas, külad olid täis üIemere sõidu organiseerijaid. See ei meeldinud sugugi saksa piirivalvele ja nii ühel udusel varahommikul kui rannas paati ootasime, tuli saksa sõjaväe patrull ja vangistas meid kõiki. Minul leiti püstol tagataskust ja see polnud sugugi ilus väljavaade. Ilma pikemata sõit läks tagasi Kuresaare poole püssimeeste valve all. Meid laaditi ühe koolimaja hoovis maha, valvurid igal pool. Tänu oma erariietele jäin silmapilguks kahesilma vahele olin välkkiirelt ümber nurga, siis viis minutit surmahirmu ja olingi koolimaja ees tänaval, erariides tsivilist, vaatamas mis juhtub.
Järgnes väga raske moment, linn oli võõras, kuhu minna mis teha? Rahva jutust taipasin, et sadamas olla laev, mis põgenikke Saksamaale viivat Ei usaldanud rohkem midagi küsida, lonkisin sihitult ringi, kuni selgeks sai kus kandis on sadam. Järgmine küsimus oli, mida kasutada dokumentideks? Viimased leegioni paberid olin juba tee peal ära visanud, oli kahju küll raudristi diplom Steinbergeri allkirjaga jne. aga ei tahtnud riskida. Seal aga oli hea saatus minuga uuesti - teel sadamasse kohtasin üht tuttavat meest olin temaga koos Rakveres sõjaväes teeninud. Tuletasime meelde vanu aegu ja siis mainisin, kas tal on mõni isikut tõendav dokument ülearu, vast võiks ehk mulle laenata. Oligi nii, tal oli möödunud aasta omakaitse liikmekaart, sellest oli mulle küllalt ja nii sai järsku minust LEMBIT SAAR. Mis sai mu sõbrast ei tea, pole tänase päevani temast midagi kuulnud.
Sadamas oli hulka rahvast ja sagimist, laadimine käis täies hoos. Jäin põksuva südamega ootajate sabasse, kuid see omakaitse kaart oli hea küllalt kontrollist läbi pääsemiseks Järgmisena põrkasin kokku ühe vägeva SS univormis ohvitseriga, kõrge müts surnu pealuuga säras vastu, võttis minu päris kaameks. Siis avastasin, et oli tegu minu vana coeteriga Tartust kol. Normann ta oli värbamiskomisjoni ülem ja korraldas oma staabi evakueerimist. Kutsusin ta kõrvale ja seletasin oma olukorra, ilma pikematta ta kirjutas mulle välja tunnistuse, et olin Eestis vabastatud sõjaväe teenistusest ametikohustuste tõttu ja mu nimi on LEMBIT SAAR. Edasi läks kõik lahedalt, maabusime Danzigis ja nii algas mu põgeniku elu Saksamaal. Normani kohtasin peale sõja D.P. laagris, ootas kasupojalt Rootsi sõidu pabereid.
Lihtne see elu ei olnud Saksamaal söja tagalas, kogu aeg oli meeles mu illegaalne olukord ja hädaoht, et avastamise korral asjad võiks väga kurvalt lõppeda, siiski palju kenam võrreldes rinde mölluga. Õnneks valisin elamiseks vaikse nurga. Falkenau Karlsbadi lähedal nägi ainult ülesõitvaid pommilennukeid ja idast tulevaid lõpmatuid põgenike voore. Tööle pandi linnast välja saeveskisse, eluasemeks pööning loomalauda peal, seal elasin ja magasin koos endiste sõjavangidega. Käisime metsades puid lõikamas, pika kahemehe saega, teises otsas Siebenbürgeni põgenik. Oli mõnus vaikses metsas saagi vibutada, kaugelt kostis kahuri mürinat meie ümber oli kevad, sulav lumi ja värske tärkav rohi. Ainukene häda, nälg tahtis silmanägemise ära võtta, süüa oli vahe, töö väljas varskes õhus tegi asja hullemaks. Mäletan, kui Goburgis sain esimest korda osta terve pätsi leiba sõin selle ilma pikemata järgmise viie minuti jooksul. Tagajärg oli hirmus kõhuvalu, kahju heast leivast! Falkenaust lahkusin, kui sai teatavaks et punaarmee võtab piirkonna üle ameeriklastelt. Reisusiht ei olnud kindel, peaasi punaarmee kaugele seljataha jätta. Esimese pikema peatuse tegin Goburgis, ilus linn üks vähestest, mis oli jäänud purustamata. Kohtasin seal hulka eestlasi nendest William R.-ga olen kontaktis olnud kuni tänase päevani. Toidustamine sündis ühisköögist, elamiseks leidsin väikese katusekambri olin kui suvitaja kuurordis, kuni ühel päeval AMI veoautod korjasid kõik Balti põgenikud kokku ja toodi meid Aschaffenburgi D.P. laagrisse.
Austraaliasse ümberasumine ja mu esimene abielu on teine peatükk, seotud hulga ebameeldivate mälestustega. Abielu, vaatamata tütre sünnile oli täielik fiasko, õnnetum ja raskem kui kõik mu sõjaaegsed seiklused kokku. Teine abielu õnnestus hästi, oleme lapsed üles kasvatanud ja elame vaikselt Sydneys pensionäri elu.
Nüüd tahaks veel ühte seika kirjeldada, mis ootamatult tagasi tõid mu sõja mälestused. Tegime plaane Saksamaa külastamiseks ja otsustasime sõita üle Havaii Frankfurti, selleks oli tarvis USA viisat. Minu abikaasale see tuli ilma pikemata, kuid minule vastati, et mu sooviavaldus on läinud edasi „for administrative processing“. Kaks nädalat hiljem sain telefoni teel kutse tulla konsulaati intervjuule Seal võttis konsul ise mind ette, tal oli meetri pikkune väljatrükk käes minu elulugu alates aastast 1938 kui Eestis sõjaväe sundaega teenima läksin. See oli väga üksikasjaline, poole sellest, mis seal kirjas oli, olin ammu unustanud. Kahju, et nad mulle ärakirja ei andnud. Rõhutatud oli mu kommunismi vastane hoiak, et lahkusin omal soovil punaarmeest ja saksa vägede saabumisel ühinesin Eesti omakaitsega. Konsul oli sellest kõigest väga huvitatud ja paris pöhjuste üle, miks ma nii tegin? Seletasin siis talle neid vanu mälestusi nii hästi, kui oskasin ja ei varjanud, et mu hoiak kommunistide suhtes ei olnud muutunud.
Edasi oli täpselt minu karjäär Eesti Leegionis sõja jooksul kuni Eestist iahkumiseni. Viimane märkus oli: „lost in action“ konsul oli väga imestanud, Õnneks on mul alles sakslaste poolt välja antud dokumendid LEMBIT SAARELE minu pildiga. Tõin need siis välja ja näitasin konsul rehkendas et vast olen need dokumendid kuskilt peale sõda hankinud osutasin talle vastuseks väljaandmise kuupäeva, mis kinnitas, et olin tsivilist juba 1944 a. oktoobri kuus. Nii ei jäänud konsulil muud üle kui ütelda, et järelpärimine tuli Washingtonist ja isiklikult ta oli täiesti rahul minu seletusega. Sain otsekohe viisa ja reis läks nagu plaanitsetud.
Nii läheb see elu siin: "Suur Vend" peab silmad, ei lase kedagi vanu patte ära unustada. Kedagi aga ei huvita see, mida meilt väikselt rahvalt on röövitud. Kas ja kuidas oli meil õigus ennast kaitsta?
Kuuldes praeguseid uudiseid kodumaalt tuleb tunne, et kõik need omaaegsed ohvrid olid ilma asjata, keegi ei ole huvitatud vanadest võitlejatest nende lahingutest, Mehikoorma, Narva Vaivara lastekodu – rääkimata meestest, kes kommunistide küüsi jäid nagu mu vend Heiti. Mu süda jookseb verd, kui tema kurvale elusaatusele mõtlen. Kurb meel täidab hinge - kaugelt kuulen jälle tuttavat viisi, mida omal ajal,Tartus nii hoogsalt lauldi: „iial ei tule ta, iial ei tule ta! noorus ei tule iial tagasi“
Dee Why, 10. 7. 1995.
Ligi kolm aastat on möödunud kui need mineviku mälestused kirja panin. Kui nüüd tagasi vaadata, palju on vahepeal muutunud, kahjuks mitte paremuse poole. Õnneks mu elu suhtes ei tohi ma nuriseda, lapsed elavad ja töötavad üks siin teine seal: Rubyl Saksamaal on neli tütart, Ingel on tütar Prantsusmaal, ootab seal järgmise lapse sündi. Käisid mõlemad sel aastal meil siin külas, oli väga tore neid kõiki näha. Merle ja Harry elavad ja töötavad mõlemad Sydneys ja on eluga üsna rahul. Ainukene pind, mis mind vahel südame all torkab on "Big Brother in U.S.A." 1993. a. tehes reisiplaane, tahtsin Heiti perekonda New Yorkis külastada, selleks oli mul tarvis viisat uuendada, panin avalduse sisse, nädal hiljem sain passi tagasi, viisa oli sisse tembeltatud aga hiljem tühistatud Miks ei saanud kuskilt selgust, ainukene järeldus mida ise oskasin teha - esimene konsul, kes mulle viisa andis oli iirlane 0`LEARY, tühistajaks oli keegi nimega GOLDSCHMIDT. Nii jäigi mul Heiti perekond nägemata, selle asemel kohtasin keskmist poega Reinu Prantsusmaal Inge pulmas. Nii ma kõksun siis siin, jalutams käies on mul alati kepp toeks kaasas, iga päev võtan oma ettenähtud tabletid ja loodan, et jägrgmine päev on sama hea, kui möödunud.
Elanora 27.5.04
Ligi üheksa aastat on möödunud, kui viimati katsusin midagi kirja panna.aastal 2000 müüsin oma maja Sydneys, nüüd elame siin „Kullarannas“ (Goldcoast Queensland), pensionäride paradiisis, majanduslikult hästi, kuid kahjuks ära kaugel kõigist sugulastest ja tuttavatest. Uute sidemete loomine on vanale inimesele üsna raske ja aegaviitev. Viimase ülemere reisu tegime möödunud aastal, oli väsitav, kuid hea moraalile. Nüüd läheb elu vaikselt, abikaasa Ilse vaatab maja ja aia järele, minust enam pole palju asja, väsin ruttu ja olen hajameelne. Tervise kohalt ei saa kurta, viimati käisin arsti juures gripisüsti saamas. Õhtuti käin ikka jalutamas, kas üksinda või Ilsega. Looduslikult on siin head võimalused selleks, rohkelt kalatiike paljude vesilindudega, palju puid ja õige austraalia „bush“ on ümber nurga. Kokkuvõttes – elu on ilus.
vil! Rein Paju
Muud nimed: Pajo
Sünd. 18.08.1918 Vana-Põltsamaa v., Viljandimaa
Surn. 08.12.2005 Falun, Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 1936. aastal
agronoomia, Tartu Ülikool, 1942
vil! Oskar Peikre
Muud nimed: Saar
Sünd. 24.02.1905 Kastre-Võnnu v., Tartumaa
Surn. 09.09.1986 Valgamaa, Eesti
Haridustee:
Lõpetas Valga Gümnaasiumi 1935. aastal
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1939
1940 3. Üksiku Jalaväepataljoni staabi reajaoskonna administratiivala vanemseersant.
Maetud Helme kalmistule.
vil! Valentin Rannap
Muud nimed: a-ni 1935 Reinbach
Sünd. 02.07.1917 Uue-Suislepa v., Viljandimaa
Surn. 12.10.2007 Tallinn, Eesti
Haridustee:
Lõpetas Pärnu Linna Poeglaste Gümnaasiumi 1936. aastal
dipl. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1942
1937-1942* TÜ, õigusteadus
1941-1944 ametnik Viljandis (Eesti Rahva Ühisabi Viljandimaa organisaator, Rendisekindlustuse Asutuse Viljandimaa volinik)
1944 3. Eesti Piirikaitserügemendi (Estnisches Grenzschutzregiment 3, Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 3) sidekompaniiülem, leitnant
1944-1945 Tihemetsa Metsatehnikumi raamatupidaja
1947-1952 autojuht Tallinnas ja Tartus
05.05.1952 arreteeriti. tribunal 11.07.52 §58-1a, 58-11, otsus 25+5, vähendati 12a ja 6k peale; Mordva ANSV Dubravlag, vabanes 05.11.64.
1952-1964 asumisel
1964-1965 transporttööline vabrikus "Tegur"
1965-1978 Tallinna Mererajooni elamute ekspluatatsiooni valitsuse insener, vaneminsener, vanemökonomist
alates 1978 pensionil
ksv! Arved Saue
Muud nimed: Sauer
Sünd. 05.06.1919 Eesti
Surn. 1943 Komi ANSV, Venemaa
Haridustee:
, Tallinna Tehnikaülikool
SAUER, Arved, Friedrich, s. 1919 Põltsamaa, keskh., sõjaväelane, end. eluk. Tallinn, Vene 14, arr. 18.04.41 Punaarmees, erin. 15.04.42 §58-2, 58-10 lg.1, 10a.; Molotovi obl. Solikamsk, surn. 1943. Komi laagris. Nõukogudevastase organisatsiooni liige 1940. Nõukogudevastane agitatsioon
auvil! Ermi Soomet
Muud nimed: Sooman
Sünd. 15.03.1911 Karuse v., Läänemaa
Surn. 16.04.1996 Kanada
Auvilistlaseks valitud 1991. aastal
Haridustee:
Lõpetas Läänemaa Ühisgümnaasiumi 1930. aastal
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1938
BA. majandus, Montreali Ülikool, 1956
Ermi Soomet sündis Rõuste külas, Karuse vallas Läänemaal Talupidaja Jaan Soomani pojana 15.03.1911. Alghariduse omandas Hanila ja Massu algkoolis 1919-1925. 1930 Lõpetas Haapsalus asuva Läänemaa Ühisgümnaasiumi reaalharu. 1930-1931 teenis vabatahtlikuna Tallinna Scoutspataljonis ja Tallinna komandatuuris.
1931-1932 õppis Politseikooli kõrgemas klassis, mille lõpetamise järel määrati Kuressaare linna II rajooni konstaabliks. Sellel kohal töötas kuni 01.12.1936, mil ta määrati omal palvel Tartu prefektuuri konstaabliks.
1934-1938 õppis töö kõrvalt Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
1938 juuli kuni 1939 oktoober töötas Tartu linna 2. politseijaoskonna abikomissarina. Seejärel määrati ta Politseivalitsuse juures asuva Sisekaitseülema (siseminister) kantselei juhatajaks ja sisekaitse ninh trükitoodete ala referendiks poliitilise politsei koosseisus kuni 1940. a. sügiseni kommunistide poolt võimu ülevõtmiseni. Endise politseiametnikuna oli tal seejärel raskusi töökoha leidmisega. 1940 septembris õnnestus tal tutvuste tõttu tööle saada Hiiumaale Hiiu ehitustrusti juurde arveametnikuna ja arvepidamise revidendina. Hilisemal Hiiu Ehitustrusti liitmisel Riikliku Ehitustrustiga nr. 1 viidi Ermi üle Tallinna keskkontori juurde arvepidamise revidendiks. Teenistusülesannete tõttu liikus ta pea alati mööda ehitusplatse ringi kindla asukohata.
Pärast N. Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist lahkus Ermi töölt ning põgenes koos oma perega Läänemaale vanemate tallu. Saksalste sissetungi järel valiti Ermi Lõuna-Läänemaa valdade esindajate ja ajutise Maavalitsuse poolt Läänemaa politsei organiseerijaks ja prefektiks 13.07.1941 kuni 20.01.1942. Seejärel töötas Ermi kuni Rootsi põgenemiseni 24.09.1944 Tallinna Sisedirektooriumis Eesti Politseivalitsuse välispolitsei peaosakonna ülemana.
Rootsis oli laagrites 26.09.1944-27.06.1945, misjärel sai töökoha arhiivitöölisena Loodusajaloo riigimuuseumi botaanika osakonnas.
Abiellunud 26.09.1937. Abielu lahutatud 1941 perekonna säästmiseks arreteerimise ohu kartuses. Uuesti abiellunud 27.12.1941. Abielust sündinud tütar Lilian 21.03.1940.
-------------------------------
ERMI SOOMET IN MEMORIAM
[Kirjutanud Laas Leivat. Originaalselt ilmunud „Vaba Eestlane“ ajalehes 16.05.1996]
16. aprillil kutsuti Ermi Soomet igavikuteedele. Ermi surm tõi kurbust ta omaste, sõprade, kolleegide ning kõigi nende südamesse, kes temaga suhelnud. Ent seda kurbust leevendab teadmine, et Ermi elas tuumakat elu.
Teguvõimsa ja taibuka mehe saavutustele tuli kasuks Ermi rakendus mitmesugustel ühiskondlikel aladel: ühinenud skautliku liikumisega 1925. a. kuulunud Eestis Lääne, Saare ja Tartu malevatesse; Rootsi põgenikuna 1945-1947 Eesti Skautöö Keskuse liige ja vanemskautide tööala juhataja; Kanadas Skautmasterite Kogus Kanadas Koondise asutaja ja esimees 1950 aastast – kokku 34 aastat. Peale konsul J. Markuse surma valitud ühtlasi Eesti Skautide Malev Kanadas vanemaks; Eesti Skautide Liidu ja Skautmasterite Kogu kirjalike põhialuste koostaja; heategevusliku organisatsiooni „Eesti Skautid ja Gaidid Kanadas“ laekur. Ermi panust skautluses on hinnatud skautjuhi teenete märgiga Põhjatäht I järk.
Oma aegsete olude kohaselt omandas Ermi teadmisi, töötas ja arendas meie ühiskonna mitmepalgelist tegevust samaaegselt: oli 1948. a. jaanuaris Montreali Eesti Seltsi taastajaid ja esimese juhatuse aseesimees ja hiljem esimees; Ida Kanada Eestlaste Ajaloo toimkonna esimees 1965. a. kuni 1976. a. Montrealis; 1978. a. Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni esimees ja seega ühtlasi ex-officio Eesti Liit Kanadas juhatuse liige; 1977. a. kuni 1981. a. Sihtasutus Eesti Päevad Kanadas juhatuse sekretär; 1978. a. alates kolmel valimistel EKNi [Eestlaste Kesknõukogu Kanadas] Valimiste Peakomitee esimees. Edasi ESTO-84 Rahvuskongressi korraldava toimkonna esimees; EKNi Eesti Keskarhiiv Kanadas arhivaar-konsultant ja laekur; paguluses koostanud vähemalt kümnele eesti organisatsioonile põhikirju ja Toronto Eesti Ap.-Õigeusu Koguduse esimees. Ermi panust ühiskondlikus töös on hinnatud EKNi teenetemärgiga.
Peale Tartu Ülikooli lõpetamist õigusteadlasena 1938. a. rakendus ta Eesti politseiaparatuuri teenistusse mitmetel ametikohtadel, jõudes lühikese ajaga tõendada oma väljapaistvat organiseerimisvõimet. 1938. a. kuni 1939. a. politsei abikomisaar Tartus; 1939. a. kuni 1940. a. Siseministeeriumis Tallinnas vanem-assistent, s.o. Sisekaitse ülema kantselei juhataja ja sisekaitse küsimuste referent; 1941. a. valitud Läänemaa politsei organiseerijaks ja prefektiks; 1942. a. määratud Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse Välispolitsei Peaosakonna ülemaks; 1942 kuni 1944 haldusõiguse ja kutse-eetika lektoriks välispolitsei koolis; avaldanud õigusteaduslikke kirjutusi.
Ermi põgenes Rootsi koos perega 1944. a. septembrikuu lõpupäevadel ja emigreerus Kanadasse detsembris 1947. 1953. a. kuni 1976. a. pensionile minekuni leidis Ermi rakendust tööstulikus ettevõttes algul kontori juhataja ja varustaja kohtadel. Peale Sir George Williams Ülikooli lõpetamist 1956. a. Bachelor of Commerce kraadiga, oli Ermi arvepidamise osakonna juhataja.
Pensionärina tegeles Ermi tulumaksu küsimustega, avaldades sellekohaseid kirjutusi ajalehtedes. Samaaegselt oli ta ajalehe „Vaba Eestlase“ osanik, juhatuses laekur.
Akadeemiliselt kuulus Ermi kauaaegse liikmena Korporatsioon Fraternitas Esticasse, kus teda vääristati kuldmärgiga ja valiti auvilistlaseks. Olles kuuskummend aastat pidevalt aktiivne juhtivatel positsioonidel Frat. Estica koosseisus, ilmnes Ermi käitumises kõikjal korporantlik korrektsus.
Nii tegeles Ermi järjekindlalt paljudel aladel, küsimata kiitust või tänu. Niisugusena jääb ta elama meie mälestusis, alati korrektsena, alati abivalmis, alati teotahtelisena ja murdumatu eestlasena. Ermi elutöö elab edasi üle aegade. Ermi panus kõneleb praegustele ning järeltulevatele tegelastele vanemapõlve visadusest sihtide saavutamisel. Elujulgeks ja energiliseks jäi ta surmani.
Vanade kaasvõitlejate kaader on vähenenud ühe tubli mehe võrra. Meie kõikide tänu Ermile. Lein on ühine ja sügav.
vil! Harri Tiidus
Muud nimed: Titus
Sünd. 10.02.1917 Tallinn
Surn. 03.03.1973 Paide, Eesti
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi 1936. aastal
Astus 1937.a. Tartu Ülikooli majandusteaduskonda
Kuulus 1938.a. II sem. konvendi korvpallimeeskonda
Maetud 06.03.1973.a. Tallinna Metsakalmistule
vil! Leonhard Tuul
Sünd. 14.02.1913 Taagepera v., Viljandimaa
Surn. 18.12.2005 Toronto, Kanada
Haridustee:
Lõpetas Tõrva Gümnaasiumi 1936. aastal
Astus 1937.a. Tartu Ülikooli õigus-majandusteaduskonda, hiljem siirdus põllumajanduse-agronoomia erialale
1951 Kanada
vil! August Utsar
Sünd. 22.12.1906 Laanemetsa v., Võrumaa
Surn. 07.08.1976 Nordlake, USA
Haridustee:
Lõpetas Valga Gümnaasiumi 1926. aastal
MSc. -
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1931
1932-1939 Tartu ringkonnakohtu kohtuameti kandidaat
1939- Petseri 1. jaoskonna kohtu-uurija
1944 Saksamaale
1948 USA-sse
vil! Arkadi Valdin
Sünd. 20.09.1914 Lehtse v., Järvamaa
Surn. 02.12.1999 Stockholm, Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1935. aastal
1937 astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda
1937-1940 Üliõpilaslehe toimkonna liige
Kaadriohvitser, 1940 nooremleitnant
1944 Rootsi, hiljem Kanadasse
vil! Dietrich Karl Helmut Vooremaa
Muud nimed: a-ni 36 Adamson
Sünd. 29.01.1918 Kuressaare
Surn. 07.01.1947 Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1936. aastal
dipl. arstiteadus c. l., Tartu Ülikool, 1943
1937-1942* c.l. TÜ, arstiteadus
1944 Rootsi