korp! Fraternitas Estica

Auvilistlased

Friedrich AkelFriedrich Akel

coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1932.

Sündinud 05.09.1871, Halliste, Pärnumaa
Surnud 03.07.1941, Tallinn, Eesti

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 5. septembril (vkj. 24.08.) 1871. aastal Pärnumaal Halliste kihelkonnas Kaubi karjamõisa omaniku pojana.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. Kuid seoses korporatsioon Fraternitas Estica loomisega 1907. aastal sai temast selle üks asutaja ja vilistlane.

Friedrich Akel praktiseeris järgnevalt Tartu polikliinikus 1898-1899, Varssavis Usjadovi haiglas 1899-1901, Riias Reimersi silmakliinikus 1901-1902 ning lühemat aega Berliinis, Leipzigis ja Prahas. Sügisel 1902. aasta asus Fr. K. Akel silmaarstina tööle Tallinnas. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avas dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku.

Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Väga aktiivne oli Friedrich Karl Akel ka ühiskondlikult olles Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige; spordiselts Kalevi, teatri OÜ Estonia ja Tallinna Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga, nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus liikmena Tallinna Linnavolikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina.

Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis. Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

Tema valitsemisaega sattus ka kurikuulus kommunistide 1924. aasta detsembrimäss, mille järgselt ta ametist lahkus ja asus taas tööle silmaarstina.

Kuid juba mais 1926 osutus ta valituks 3. Riigikogu liikmeks, kust peatselt asus taas ministritoolile. Teistkordselt sai temast välisminister 1926. aasta juulis, kui riigivanem Jaan Teemant kutsus Akeli oma valitsusse, kus tegutses 1927. aasta detsembrini. Järgnevatel aastatel oli ta taas diplomaatilisel tööl. Perioodil 1928-1934 oli Fr. K. Akel Eesti saadikuks Rootsis ning ühtlasi Norras ja Taanis asukohaga Stockholmis ja 1934-1936 Saksamaal ning samas Hollandis asukohaga Berliinis.

On märkimisväärne, et aastatel 1927-1932 kuulus Friedrich Karl Akel Eesti esindajana Rahvusvahelisse Olümpiakomiteesse.

Kolmandat korda sai Akelist välisminister riigivanema Konstantin Pätsi valitsuses juunist 1936., kus oli ametis kuni maini 1938. Seoses uue põhiseaduse väljatöötamisega valiti ta 1937. aastal Rahvuskogu 2. koja liikmeks. Aastail 1938-1940 oli Fr. K. Akel nimetatud liikmena Riiginõukogus. Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Pärast 1940. aasta suvel toimunud Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tõmbus Akel poliitilisest ja ühiskondlikust elust kõrvale ja töötas vaid arstina silmakliinikus.

Kuid juba 17. oktoobril 1940 ta arreteeriti oma kodutrepil Nõukogude julgeolekuorganite poolt ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Võõrvõimu poolt mõisteti Akel 1941. aasta juuli algul, kui juba oli puhkenud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, surma. Friedrich Karl Akel lasti maha 3. juulil 1941. aastal Tallinnas, tõenäoliselt vanglas või Pirita-Kosel. Tema viimane puhkepaik on teadmata. Samas pole välistatud, et Akeli põrm puhkab koos paljude teiste tundmatute Nõukogude terrori ohvritega Tallinna Liiva kalmistul.

Traagiline oli ka tema perekonna saatus. Abikaasa Adele Karoline Akel küüditati 1941. aasta suvel Venemaale ja suri seal 1944. aastal. Ka tütar Asta Treude koos perega küüditati Venemaale, kus tema mees Damasius Treude 1942. aastal suri. Poeg Friedrich Akel viidi samuti Venemaale ja hukkus sealses vangilaagris 1942. aastal. Vaid kahel tütrel õnnestus pääseda. Nii oli Lia abiellunud Rootsi diplomaadi Erik Sydoviga ja asus elama Rootsi. Ka tütar Vilmal õnnestus siirduda Rootsi.

Valgetähe I klassi teenetemärk 23.02.1938
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu I aste 28.08.1936
Kotkaristi I klassi teenetemärk 20.02.1935
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu II aste 19.02.1927

Evald AltEvald Alt

coetus 1931/1932, auvilistlaseks valitud 20.03.1990.

Sündinud 13.01.1912, Narva
Surnud 18.11.1993, Tallinn, Eesti

1932-1941 Eesti Pank, arveametnik ja prokurist
1941-1946 sõjaväeteenistuses
1946-1961 NSVL Riigipanga Eesti vabariiklik kontor Tallinnas, osakondade ja valitsuste juhataja 1961-1972 NSVL Riigipanga Eesti vabariikliku kontori juhataja asetäitja
1972- pensioneerunud

Tallinna koondise juhatuse liige 1939/40
Maetud Tallinna Rahumäe kalmistule

Arno ElmikArno Elmik

coetus 1938/1939, auvilistlaseks valitud 10.05.2003.

Sündinud 11.08.1919, Peterburg, Venemaa
Surnud 29.09.2022, Burlington, ON, Kanada

Eessõna: 10.09.2019, kui olime rebastena, koos praeguse b!vil! Martin Jalakaga üllatusviisidil auvil! Arno Elmiku 100. aastapäevale, saime vanemate vendade käest ülesandeks Arno elulugu kirja panna. auvil! Arno Elmik lubas meil enda eluloo lindistada tingimusel, et avaldame selle pärast tema minekut taevasesse konventi.

ksv! Nikolai Borzov


Arno Elmik

11.08.1919 Petrogradis (tänapäeval Peterburi) võimlemise õpetaja ja äsja keskkooli lõpetanud Eesti neiu perekonda sündis Arno. 1920. aastal kolis perekond Eestisse, Saaremaale. Arno isa jätkas oma tööd Saaremaa Ühisgümnaasiumis ning ema asus tööle algkooli õpetajana. Oma esimesed aastad kasvas Arno oma vaarisa ja hiljem vanaisa talus Saaremaa rannikul. Kooliküpsesse ikka jõudes kolis Arno koos vanematega Kuressaarde. Koolitee algas Kuressaare algkoolis ning jätkus Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Aastatel 1938-1944 õppis Arno Tartu Ülikoolis, kus sooritas sõja viimastel päevadel veel oma lõpueksameid. Arno enda sõnul olid võimalused pääsemiseks väga piiratud, soov oli pääseda Rootsi aga olude tõttu oli ainukeseks aknaks vabadusse minek Saksamaale, kus teadmine tulevikust oli veel hägusem, kui mujal. 29. septembril 1944 lahkus Arno Kuressaarest, teadmata, kas ta kunagi oma kodukohta enam tagasi naaseb. Arno elas üle nii Saksamaa pommitamise, kolm aastat Taani piiriäärses Flensburgi linnas sõjapõgenike laagris, kus Arno pidas sealse Eesti ühiskonna jaoks arstiametit, kui ka muud raskused, mis ette tulid. Kolme aastaga tekkis Arnol soov pääseda purustatud Euroopast, tekkis võimalus minna töölepingu alusel Inglismaale. Esimesel aastal tuli töötada määratud kohas, misjärel oli võimalik endale parem töökoht otsida. Inglismaal veetis Arno neli aastat, mille jooksul sai Arno Ühendkuningriigi tööloa, mis võimaldas Arnol töötada enda alal ja koduneda tolleaegse elulaadiga Inglismaal. Siiski oli Arnol tunne, et Ühendkuningriigist tema viimast kodu ei saa. Arno oli meelitatud Bruce Hutchison’i raamatust “The Unknown Country: Canada and Her People”, mis kirjeldas elu Kandas 20. sajandi 20- ja 30.ndatel aastatel. Nii võttiski Arno ette nelja päevase reisi Kanadasse. Saabudes ookeani aurikuga Kanada randa hakkas Arno tööd otsima. Oma esimese töökoha leidis Arno idarannikul, Nova Scotia provintsis, kus töötas 44 aastat. Arno enda sõnul oli kohanemine raske, kuid Tartu Ülikoolist saadud teadmised ja oskused kandsid teda läbi raskuste. Aastal 1961 abiellus Arno oma kaasvilistlase Alfred Jursi vanema tütrega, kellega koos on antud elu kahele pojale, kes mõlemad on Frater Esticused. Aastal 1993 läks Arno erru, kuna oli kaks aastat enne oli üle elanud raskekujulise südameoperatsiooni, mille järel prognoositi Arno elueaks veel 5-10.a Peale erru minekut kolis Arno Ontario provintsi, Burlingtoni linna, kus elas oma päevade lõpuni oma pere hoolsates kätes.

Jutustamise lõpetas auvil! Elmik sõnadega “Tänasel päeval, mis on praegu 10. august veetsin terve päälelõuna ja osa päeva koos oma vendadega. Homme ootan veel külalisi, kaugemalt ja ligidalt, Los Angelesest kuni idarannikuni ja loodan, et kõigevägevam annab mulle veel päevi kaasa elada Eesti arengule ja oma korporatsiooni edukale tegevusele. Sellega lõpetan ja soovin kõigile oma vendadele ja neile, kes mind tunnevad häid päivi, hoidke alal oma positiivne ellusuhtumine ja hoidke alal standard, mida me Eesti kodu on andnud teile ja mida konvent on andnud meie vendadele. Tänan!”

Ernst HanssonErnst Hansson

coetus 1917/1918, auvilistlaseks valitud 1967.

Sündinud 05.04.1896, Helme v., Viljandimaa
Surnud 02.04.1980, Vancouver, Kanada

Vabadussõjast osa võtnud Teise Eesti Polgu ratsamaakuulajate komandos, saades haavata Aidu lahingus. Ülendatud rindel Ülemjuhataja käskkirjaga ohvitseri kohusetäitjaks. Sõja lõpul Peipsi rannakaitse komandant. Pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist töötanud kohtunikuna Rakveres, Jõhvis, Narvas ja Tallinnas. Viimati Tartu Ringkonnakohtu esimees. 1935.a. Tartu-Võru Rahukogu alalineliige. 1943.a. Tartu Ringkonnakohtu esimees.
Konvendi vanamees 1920. a.

Kaitseliidu malevkonna pealikuks Rakveres, Jõhvis ja Jõgeval. Narva Eesti Klubi, Jõgeva Haridusseltsi ja Tartu Jahimeeste Seltsi esimees. Paguluse veetnud Saksamaal, Rootsis, USA-s ja Kanadas, tegeledes enamasti füüsilise tööga.

Kutsutud paguluses E. V. Presidendi valimiskomitee liikmeks kohtuvõimu esindajana.
Suri Vancouveris ja tuhk viidi Tartusse.

Ilmar HeinsooIlmar Heinsoo

coetus 1951/1952, auvilistlaseks valitud 1982.

Sündinud 24.06.1923, Valgejõe, Virumaa
Surnud 07.09.2012, Toronto, Kanada

Sündis 24. juunil, 1923.a. Valgejõel, Harjumaal. Õppis 1930-36 Kõnnu algkoolis, 1937-42 Tallinna Realkoolis. Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi lõpetas 1942.a. cum laude.
Võttis pärast Soome Ohvitseride Kooli lõpetamist osa võitlustest Soome ja Eesti rinnetel.
1947-1949 aastatel õppis Londoni Ülikooli majandusteaduskonnas.

Töötas 1945-1946 Rootsi tööturuameti välismaalaste ametnikuna. 1947-1950 Actiba Ltd. London, Inglismaa direktorina. 1951. aastast firma Heinsoo Insurance Brokers Ltd. presidendina. Alates 1971 a. Eesti Vabariigi aupeakonsuli kohusetäitjana Torontos ja ka 1991 E.V. aupeakonsulina Kanadas.

Oli 1946-49 Rahvusvahelise Kristliku Üliõppilaskonna liige, Londonis. 1947-50 Inglismaal eestinoorteühenduse juht. 1951.a. Eesti Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu Kanadas algataja ja esimees, väliskomisjoni esimees kuni 1970. Kuulus auliikmena Toronto Eesti Seltsi, Toronto Eesti Meeskoori, Eesti Kunstnike Koondisse Torontos, Kanada Eesti Sõjaveteranide Ühingusse, Eesti Ohvitseride Kogusse, Baltimore linna auliikmeskonda.

Autasustatud:
1981 Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) kuldteenetemärk
1985 Toronto Eesti Võitlejate Ühingu kuldrinnamärk (Kanada)
26.08.1996 Riigivapi II klassi teenetemärk
Kuninganna Elizabethi juubeli medaliga,
Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse teeneterist. I järk
Soome Armees rindevõitlejate Vabadusristiga.

1950. a. Ilmar Heinsoo abiellus Margot Laanega, kellega sündisid kaks last, Katrin ja Thomas. Lapselapsi on kolm: Benjamin, Jakob, Mihkel.

Olles E.V. esindaja Kanadas aupeakonsuli k.t. positisioonis alates 1971 aastast oli Ilmaril kindel ja oluline roll kaitsta Eesti riiklikku järjepidevust enne taasiseseisvumist 1991.a. Haigestumise tõttu loobus Ilmar ametist 2001. a.

Esinenud paljude ettekannete ja kõnedega avalikul foorumil kanadalastele ja oma rahvuskaaslastele. Pidevalt esitanud Eesti olukorda selgitavaid memorandumeid Kanada valitsusasutustele.

Valitud Torontos mitme eesti organisatsiooni auliikmeks.

Ernst HubelErnst Hubel

coetus 1913/1914, auvilistlaseks valitud 1957.

Sündinud 08.12.1894, Tallinn
Surnud 01.09.1966, Borgholm, Rootsi

Lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi ja astus 1913. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1921. aastal.

Võttis vahepeal arstina osa Eesti Vabadussõjast.

1921-1922 töötas assistendina Tartu Ülikooli Närvikliinikus

Töötas günekoloogina Tallinna Linna Keskhaiglas (alates 1922. a.) ja asutas hiljem koos teiste arstidega Tallinna Erahaigla, kus töötas 1939-1944 osakonnajuhatajana kuni kodumaalt lahkumiseni 1944. a.

Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk 21.02.1940

Jätkas arstina töötamist Rootsis.

Verner JürmanVerner Jürman

coetus 1917/1918, auvilistlaseks valitud 1982.

Sündinud 13.04.1898, Meeri v., Tartumaa
Surnud 04.07.1986, Baltimore, USA

Sündis Meeri vallas Tartumaal taluperemehe pojana, isa Johannes Alustas pärast gümnaasiumi lõpetamist 1917. aasta sügisel õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.

Vabadussõja puhkemisel astus vabatahtlikult Eesti sõjaväkke ja kuulus Esimese Ratsarügemendi koosseisu. Sai Narva all haavata. Lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1925. aasta detsembris.

Töötas Tallinnas sõjaväe haiglas ja raudteevalitsuse tervishoiuametis. Täiendas oma teadmisi Viinis nina-, kõrva- ja kurguhaiguste alal. Vabariigi aja lõpul töötas Tartus raudtee tervishoiuametis ja omas ka laialdast erapraksist.

Teise maailmasõja ajal oli sõjaväearstiks, tegi läbi "tsehhi põrgu". Töötas Saksamaal ja hiljem Ühendriikides arstina. Asutas Baltimores Fraternitas Estica USA koondise osakonna ning olnud aastaid selle vanameheks. Suri USA-s 1986. aastal.

E.E.L.K. Baltimore Esimene Kogudus (USA), juhatuse liige
Eesti Võitlejate Ühing Marylandis (USA)

Abikaasa Johanna (n. Laupmann; hambaarst); pojad: Ülo, Hannes ja Peeter.

Aleksander KappAleksander Kapp

coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1927.

Sündinud 06.07.1874, Suure-Jaani
Surnud 09.09.1940, Tallinn, Eesti

Õppis Suure-Jaani kihelkonnakoolis, isa juures kodus ja Viljandi Gümnaasiumis, mille lõpetas 1892. Õppis Tartu Ülikoolis usuteadust 1897-1901.
1901-1903. a. õpetaja prooviaastad Peterburis R.G.Kalda juures.
1904-1905. a. oli Peterburi Jaani koguduse abiõpetaja ning mitmete koolide usuõpetaja.
Valiti 1905. a. Tallinna Pauluse koguduse õpetajaks.
Aastast 1906 Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja usuõpetaja Tallinna keskkoolides.
Asutaja vilistlane ja kauaaegne Fraternitas Estica vilistlaskogu esimees (kuulus enne EÜS kus oli esimeheks 1895.a. II sem. kuni 1896.a. II sem.).
Alates 1922. a. Tallinna praost-emeritus.
Asutava Kogu ja IV Riigikogu liige.
Tallinna praostkonna praost aastast 1927. On täitnud piiskopi kohuseid.
Eestimaa Rahvahariduse Seltsi asutajaid.
Tallinna Eesti Kirjastusühisuse "Päevalehe" asutaja ning juhatuse liige.
Tallinna Kaarli Gümnaasiumi asutaja ja kooli kuratooriumi esimees.
Tallinna linnamisjoni esimees.
Kristliku Rahvaerakonna asutajaid.
Eesti Evangeelse Lutheri Usu Konsistooriumi assessor aastast 1931.

Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu II aste 12.02.1934

Gustav KornelGustav Kornel

coetus 1914/1915, auvilistlaseks valitud 1967.

Sündinud 22.02.1892, Võru
Surnud 04.12.1967, Göteborg, Rootsi

Astus pärast keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1922. aastal. naha ja suguhaiguste alal. Võttis ülikoolis õpingute ajal osa Vabadussõjast. Omas hiljem Tartus erapraksise ning oli ülikoolis dotsent ja professori asetäitja. Kaitses arstiteaduste doktori väitekirja Tartu Ülikoolis 1929. aasta detsembris. Kirjutanud oma erialal rohkel arvul artikelid ja arstiteaduslikke analüüse vastavates ajakirjades ja raamatutes.

Paguluses jätkas arstina tegutsemist oma erialal Rootsis, Göteborgis. Oli ühtlasi haiglate juures konsultant. Oli Fraternitas Estica Göteborgi osakonna asutaja ja selle aktiivne juht ja organisaator.

Edgar KõrverEdgar Kõrver

coetus 1924/1925, auvilistlaseks valitud 1991.

Sündinud 27.10.1906, Tallinn
Surnud 05.06.2004, Tallinn, Eesti

1924-1925 TÜ, kaubandus
1925-1930* Nancy Ülikool, kaubandus

1925 siirdus Pariisi
1930-1931 ajateenistus õhutõrje-suurtükiväes
1932-1933 Majandusministeeriumi kaubandusosakonna praktikant
1934-1935 Eesti Maapanga ametnik
1935-1937 Hulli aukonsulaadi sekretär
1937-1939 Välisministeeriumi II sekretär, I sekretär
1939-1941 Ühistegelike Piimaühingute Keskliidu "Võieksport" plaanisektori juhataja
1941 arreteeriti, viibis vangilaagris ja asumisel Sverdlovski oblastis
1943- töötas loomsete toorsaaduste varumise kontoris pearaamatupidajana
1946 Eestis tagasi
1950-1972 Tartu Piimakombinaadi pearaamatupidaja

Riigivapi IV klassi teenetemärk 04.02.2002

Roman LaamanRoman Laaman

coetus 1907/1908, auvilistlaseks valitud 1957.

Sündinud 22.06.1888, Jõgeva v., Tartumaa
Surnud 07.11.1963, Singen, Saksamaa

Oli eesti arst ja sõjaväelane (kolonel).

1920 sanitaarkapten, Tallinna Vahipataljon
1923 Sõjaministeerium, mehhaanika töökojad, sanitaarkapten
1924 Arsenal, arst, sanitaarmajor
1930 Kaitseministeeriumi keskasutised, vanemarst
1931 sanitaarkolonelleitnant
1940 sanitaarkolonel, Sõjaväe tervishoiuvalitsus
1940 Sõjaväe tervishoiuvalitsus, sõjaministeeriumi keskasutuste vanemarst, sanitaarkolonel

Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärk 24.02.1935

Hans LeesmentHans Leesment

coetus 1906/1907, auvilistlaseks valitud 1932.

Sündinud 13.02.1873, Abja v., Pärnumaa
Surnud 26.08.1944, Tallinn, Eesti

Elulugu

Hans Leesment sündis Vanamõisa valla Reitle talu omaniku Karl Leesmenti pojana. Õppis Jäärja-Veelikse vallakoolis, Pärnu kreiskoolis, Pärnu Gümnaasiumis ja 1893–1899 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.
1893–1899 oli ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, selle kirjatoimetaja ning esimees. Hiljem kuulus ta korporatsiooni Fraternitas Estica ning oli 1911–1940 selle vilistlaskogu liige.
1900. aastal sai ta Moskvas maakonnaarsti tunnistuse. 1900–1902 töötas ta arstina Pärnus. 1902–1904 täiendas ta end Berliinis, Prantsusmaal ja Peterburis. 1904–1905 võttis Leesment sõjaväearstina osa Vene-Jaapani sõjast. 1906–1907 oli ta Tartu Ülikooli naistekliiniku assistent ning seejärel Pensa kubermanguhaigla naiste- ja sünnitusosakonna arst.
1908–1914 oli ta Tallinnas naistearst ja Eesti arstide erakliiniku ning Punase Risti haigla naisteosakonna juhataja ja kooliarst.
1914–1917 osales ta sõjaväearstina esimeses maailmasõjas. 20. juulil 1916 sai ta Galiitsias põrutada. Sõjas näidatud teenete eest autasustati teda Püha Anna, Püha Stanislavi ja Püha Vladimiri ordeniga. 1917 sai ta polkovniku aukraadi.
1917–1918 oli ta 1. Eesti polgu ja I Eesti diviisi vanemarst. Vabadussõjas teenis ta I diviisi arstina.
1920. aastal annetati talle Vabadusristi III liigi 2. järk.
1919–1940 oli ta Eesti Punase Risti president. 1922. aastal astus ta uuesti sõjaväeteenistusse ja määrati Tallinna Sõjaväe Keskhaigla konsultandiks. 1923. aasta veebruaris sai ta sanitaarkoloneli auastme.
1929. aastal läks Leesment erru, kuid 1933. aasta veebruaris võeti ta taas teenistusse ja määrati Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse konsultandiks ja paar kuud hiljem Kaitseväe Tervishoiukomitee liikmeks. Samal aastal sai ta sanitaarkindralmajori auastme.
1940. vabastati ta sõjaväeteenistusest.
Hans Leesment kuulus Kristlikku Rahvaerakonda ja ta oli Asutava Kogu ja I ja III riigikogu liige. 1925–1940 oli ta Riikliku Tervishoiu Nõukogu ja Rahvusvahelise Punase Risti Liiga Nõukogu liige. 1927-1940 oli ta Eesti Noorte Punase Risti esimees, 1929-1940 Rahvusvahelise Sotsiaalkomitee Eesti sektsiooni esimees, 1932-1940 Ühisabi esimees ja 1938–1940 Riiginõukogu liige.
1941 määrati ta Eesti Rahva Ühisabi abipresidendiks ning 1942. aasta suvel Eesti Rahva Ühisabi sanitaarala juhiks.
Hans Leesment suri 1944. aastal maoverejooksu tagajärjel ja ta maeti Tallinna Kaarli kalmistule (praegu Siselinna kalmistu osa).

Ühiskondlik tegevus

1900–1903 oli ta Pärnu Endla Seltsi juhatuse ja 1910–1922 Tallinna Estonia Seltsi juhatuse liige. Kuni 1932. aastani kuulus ta Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatusse.
Samuti oli ta Tallinna Eesti Arstide Seltsi esimees ning Kindral Laidoneri nimelise invaliidide kapitali komitee, VRVÜ Tallinna osakonna, seltsi Esimene Eesti Polk, Eesti-Rootsi Ühingu, Eesti-Rumeenia Ühingu ja mitme teise organisatsiooni liige. Hans Leesment oli ka Tallinna Skautide Maleva auvaneman ja Eesti Punase Risti Seltsi auliige 1933. aastast.

Perekond

Hans Leesment abiellus 15. veebruaril 1902 Tartus Ella-Marie-Julie Pritsoniga (1881–1944). Abielust sündisid:
Hans Erik Leesment (1904–1935)
Leonhard Georg Leesment (sünd. 1907)
Ilmar Karl Leesment (1908–1986)

Teenetemärgid

Püha Stanislavi ordeni 3. klass
Püha Stanislavi ordeni 2. klass
Püha Anna ordeni 3. klass mõõkadega
Püha Anna ordeni 2. klass mõõkadega
Püha Vladimiri ordeni 4. klass mõõkadega
Vabadusristi III liik 2. järk 10.08.1920
Vabadussõja mälestusmedal
Kotkaristi II klassi teenetemärk 06.06.1930
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu I aste 19.02.1927
Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu II klass (Magna Crux)
Hans Leesmenti autasustati ka mitmete Belgia, Läti, Poola, Portugali, Rootsi, Saksamaa, Soome ja Ungari Punase Risti organisatsioonide ning Poola Kaitseliidu allorganisatsioonide teenetemärkidega.

Laas LeivatLaas Leivat

coetus 1964/1965, auvilistlaseks valitud 07.05.2005.

Sündinud 15.03.1941, Käina, Hiiumaa
Surnud 19.01.2024, Toronto, Kanada

1945 Rootsi, hiljem Kanadasse.
1960 lõpetas Torontos keskkooli ja astus Toronto ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda.
Samal ajal astus Kanada mereväe reservohvitseride diviisi.
1963 alam-leitnant
1964 alustas ajakirjanduse õpinguid Ryerson Polütehnilises instituudis.

Teeninud mereväes ohvitserina Kanada reserv- ja tegevüksuses
Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas

Liikmelisus

AS Eesti Maja (Toronto, Kanada), juhatuse liige
Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, liige
Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT, Kanada), auliige
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, esimees; sekretär
IX - XIV koosseisu liige 1975-1997
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas. Välispoliitiline komisjon, esimees
Hiidlaste Selts (Kanada), auliige
Ida- ja Keskeuroopa Ühiskondade Ülemaailmne Nõukogu, aseesimees
Kanada Ikestatud Rahvaste Komitee, aseesimees
Toronto Eesti Meeskoor
Rahvuslik Välisvõitluse Nõukogu (Kanada), VIII koosseisu liige 1972-1975
Balti Liit Kanadas, esimees 1977-1979, 1983-

Harrastused:

teater - Eesti Rahvusteatris loonud unustamatuid ja karakteerseid rolle

Tunnustused:

Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse teeneterist. II järk
Võitleja kuldmärk
1981 Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) teenetemärk, tunnustuseks tema teenete eest
1998 Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärk. III klass
2006 Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) kuldteenetemärk
2006 Eesti Vabariigi Kaitsejõudude eriteenete medal

Paavo LoosbergPaavo Loosberg

coetus 1945/1946, auvilistlaseks valitud 2002.

Sündinud 27.10.1919, Tallinn
Surnud 19.07.2015, Toronto, Kanada

Sündinud 27. oktoobril 1919 Tallinnas Eesti mereväe ohvitseri pojana. Lõpetanud 1938 Westholmi gümnaasiumi Tallinnas ja Tondi sõjakooli raskesuurtükiväe alal 1939.

Oli aktiivne sportlane ja mängis jäähokit rahvusmeskonnas.

Alustas õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis, mille pidi katkestama sõja tõttu. II Maailmasõja ajal siirdus Soome, lõpetas Soome Meresõjakooli navigatsiooniklassi ja teenis sõjas Soome soomuslaeval Väinämöinen ja kiirpaadil.

Sõja lõppedes siirdus Rootsi. Teenis Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli Fotograafia õppetooli juures assistendina.

1951 siirdus Kanadasse. Töötas lennufotograafia ja kaardistamise alal Torontos. Lõpetas Mc Masteri ülikooli Hamiltonis, Ontarios sooritades B.A. kraadi 1962.a.

1962 siirdus Dayton, Ohio-sse USA-s. Töötas Wright-Patterson Air Force Base Research Laboratooriumi õhuluure osakonnas, erialaks mikrodensitomeetria. Töötas lektorina Ohio Fotograafiainstituudi juures, kus õpetas Tehnilist fotograafiat ja trükitehnikat. Töötas Coulter Systems Corporation elektrofotograafia uurimislaboratooriumis ja oli firma tehniliseks esindajaks Kanadas, Saksamaal ja Austraalias.

1989 siirdus uuesti Kanadasse. 1993 kutsuti tagasi Eesti Kaitseväe tegevteenistusse ja määrati Presidendi adjutandiks. 1995 pöördus tagasi Kanadasse. Töötas vabatahtlikuna Eesti Keskarhiiv Kanadas mikrofilmimise ja digiteerimise alal.

Auvilistlane Loosberg kuulus Soome Sõjaveteraanide Liidu Kanada piiri Soomepoiste ühingusse ja oli Society of Photographic Scientists and Engineers liige.

Vääristatud Eesti Vabariigi Kotkaristi V klassi teenetemärgiga 1997, Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurristiga 2002, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) teenetemärgiga 2008.

Roman LuukRoman Luuk

coetus 1911/1912, auvilistlaseks valitud 1954.

Sündinud 07.11.1889, Järvamaa
Surnud 17.01.1956, New York, USA

Sündis Järvamaal. Astus Tartu Ülikooli 1911. aastal pärast Tallinna Nikolai Gümnaasiumi lõpetamist. Konvendi esimees 1916. aastal. Vabadussõjas viibis esialgu Esimese Eesti Polgu koosseisus, hiljem Kopli sõjaväehaiglas ordinaatoriks. Oli 1920. aastal Tallinnas Naha- ja Suguhaiguste Haigla juhataja, 1921. a. kuni Eestist põgenemiseni omas erapraksist Tallinnas.

Paguluses töötas oma erialal mitmetes haiglates Saksamaal ja Ühendriikides. Olnud Eestis Arstide Koja ja Eesti Arstide Erahaigla asutajaid. Eestis ja paguluses tegelenud Punase Risti tööga.

Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk 12.02.1934

Heldur MeemaHeldur Meema

coetus 1952/1953, auvilistlaseks valitud 08.05.2004.

Sündinud 16.04.1923, Võru
Surnud 24.07.2019, Oakville, Kanada

1942-1944, Tartu Ülikool, arstiteadus
1945-1950* Karolinska Institutet, Rootsi, med.lic.
1952 Kanadasse
1952-1955 spetsialiseerus röntgenoloogiale
1955-1973 röntgenoloog Toronto "Western Hospitalis"
1956-1962 Toronto Ülikooli radioloogiaosakonna clinical teacher
1962 teadur
1968 assistant professor
1978 assoc professor
1980 diagnostilise röntgenoloogia professor
1991 professor emeritus
Töid vananemise ja ainevahetushaigustega kaasnevatest skeletimuutustest

Aleksander PaldrokAleksander Paldrok

coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 26.04.1907.

Sündinud 16.05.1871, Kavastu v.,Tartumaa
Surnud 01.07.1944, Kuressaare, Eesti

1890-1895 Tartu Ülikool arstiteadus
1892-1893 Farmakoloogia Instituudi assistendi k.t.
1894-1896 Tartu Ülikooli naistekliinik
1896-1898 Tartu Ülikooli haavakliinik
1898 dr.med kraad
Tegev olnud Fr. Viliensise ja Fr. Estica asutamispüüete juures. Auvilistlaseks valitud ülesastumise päeval.
Pärast täiendavaid õpinguid Tartus, Berliinis, Viinis ja Breslaus sai ta Tartu Ülikooli juurde eradotsendiks 1904. aastal.
1904-1905 võttis osa Vene-Jaapani sõjast Vene III armee staabi ülemarsti k.t.
1905-1908 pidas Tartu Ülikoolis loenguid naha- ja suguhaiguste alal
1908-1911 Tartu Ülikooli Naha- ja Suguhaiguste polikliiniku direktor
Võttis osa I maailmasõjast ja Vabadussõjast konsultandina
1913-1917 Tartu Eraülikooli abidirektor ja direktor
1918 valiti Tartu Ülikooli korraliseks professoriks
1919-1920 Eesti sõjaväes Kuressaare garnisoni ja seejärel Kuressaare sõjaväe sanatooriumi ülemarstina
1920-1940 Tartu Ülikooli korraline professor naha- ja suguhaiguste alal
1921 - sanitaar-kindralmajor
1927 Halle Loodusuurijate Akadeemia liige
1932 Uppsala Ülikooli audoktor
1938 Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik
Pärast maapaos viibimist Saksamaal 1941-1942 töötas ta eraarstina Tallinnas. Saavutanud silmapaistvaid tulemusi leepra uurimise alal ja elavalt osa võtnud seltskondlikust tegevusest.

Abiellus 1899. a., naine Linda (neiuna Saar), naine suri 09.05.1908.a.
Abiellus teist korda 1909.a., naine Salme (neiuna Rose), sünd. 21.09.1882.a.
Lapsed:
poeg Heiti, sünd. 1911.a., c.1928/29, med.
tütar Helgi, korp! Filiae Patriae, pharm.
tütar Aime, korp! Filiae Patriae, med.
tütar Edda, korp! Filiae Patriae, rer.oec.
tütar Jutta, korp! Filiae Patriae, rer.oec.
poeg Ingvar, sünd.1919, c.1938/39, ing.

Valgetähe II klassi teenetemärk 24.02.1938 (TÜ prof, dr med, sanitaarkindralmajor)
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu II aste 20.02.1930
Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärk 21.02.1927
Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk 22.02.1921
Vabadusristi I liik 2. järk 25.08.1920 (Sanitaar-kindralmajor)

Teised aumärgid:
Püha Stanislause 3. järgu autäht mõõkadega
Püha Anna 3. järgu autäht

Maetud Kuressaare kalmistule 06.07.1944.a.

Walter PentWalter Pent

coetus 1948/1949, auvilistlaseks valitud 07.05.2005.

Sündinud 22.01.1920, Pärnu
Surnud 19.06.2007, Ottawa, Kanada

Vil! Walter Pent sündis 22. jaanuaril 1920. a. Ta lõpetas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi 1938. a. ja siis järgnes sõjaväeteenistus, Tondi sõjakool (sama ajal kui vil! Paavo Loosberg) ja lõpuks lahingukool. Teise Maailmasõja vältel teenis W. Pent tüürimehena laeval mille ülesandeks oli meremärkide panemine ja hooldamine Eesti vetes. Esimeseks sõjaoperatsiooniks oli sel laeval 1941. aastal dessandi toimetamine Muhu ja Saaremaad ühendava tammi vallutamiseks. Seda operatsiooni peeti väga oluliseks ja selle mõjul jätkus tema meremehe-tegevus kuni sõda lõppes tema laevale Saksamaal. Peale seda jätkas ta oma sõja tõttu Tallinna Tehnikaülikoolis pooleli jäänud õpinguid ja lõpetas Hannoveri Tehnikaülikooli 1948. a. diplomeeritud insenerina. Rootsis asuva isa kutsel asus ta Rootsi. Stockholmis ühines ta korp! Fraternitas Estica’ga coetus 1948/1949.

W. Pent saabus Kanadasse 1951. a., kus ta asus Montrealis tööstusinseneri kohale ja sai 1957. a. inseneri töökoha Kanada föderaalvalitsuse Avalike Tööde Ministeeriumis Ottawas. Elades Montrealis, võttis ta aktiivselt osa Korp! Fraternitas Estica tegevusest. Kui ta asus Ottawasse, siis tegutses ta korduvalt Ottawa Eesti Seltsi juhatuses ja 1970. a. oli selle esimees. Ottawa eestlaste poolt valiti W. Pent Kanada eestlaste Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogusse ja hiljem korduvalt selle järeltulijasse Eestlaste Kesknõukogusse (EKN), mille juhatuses on ta täitnud Ottawas asuva abiesihehe kohuseid. Eduka tegevuse tõttu kujunes W. Pent EKN erivolinikuks Kanada parlamendi juures. Eesti taasiseseisvumise perioodil volitasid Kanada eestlased teda osa võtma 1990. a. ja 1991. a. Tallinnas toimunud Eesti Kongressist. Samal ajal osales ta “Action Estonia” tegevuses Ottawas mõjutades Kanadapoolset tegevust Eesti üleminekul turumajandusele ja demokraatiale.

W. Pent’i kõige tähelepanuväärsem saavutus oli Balti õhtute organiseerimine Ottawas Parlamendimäel. Kui valmis A. Viirlaidi raamatu “Ristideta Hauad” ingliskeelne tõlge (Diefenbackeri eessõnaga), siis kavatses EKN selle saata posti teel kõigile Kanada parlamendi liikmetele. Selle asemel tegi W. Pent ettepaneku korraldada parlamendihoones dinee parlamendi liikmetele ja nendele isiklikult raamatud üle anda. Seda mõtet toetas senaator P. Yuzyk, kes oli vil! W. Pent’i hea tuttav ja nii saigi isiklik kontakt loodud parlamendiliikmetega. Esimene Balti Õhtu toimus 1973. a. ja selle esinduslauas olid Kanada valitsuse kabinetist 7 ministrit, eesotsas välisminister M. Sharp’iga.

Senaator P. Yuzyki juhtimisel organiseeriti Balti Käenduskomitee, milles olid esindatud kõik 4 alamkojas esindatud erakonda ja kus kaasesimeheks oli 10 aasta jooksul finantsminister Wilson, kes oli vil! W. Pentile suureks abiks Balti õhtute organiseerimisel. Kuna Balti aukonsulitest oli esimesel õhtul kohal ainult Eesti aupeakonsul meie auvil! Ilmar Heinsoo, mis vil! W. Penti arvates oli ebanormaalne, organiseeris ta Leedu aupeakonsuli sõidu Ottawasse, kus P. Yuzuk isiklikult veenis teda tulevikus osa võtma. Samuti ühines sellega Läti aupeakonsul. Niimoodi kujunesid Balti Õhtud esinduslikeks ja kaalukateks üritusteks.

Balti õhtud, arvult 19, toimusid nüüd korrapäraselt igal aastal kuni 1993 ja on jätkunud erinevetel teemadel ka järgnevatel aastatel. Kolmandast Balti õhtust kutsuti osa võtma ka välisriikide diplomaatilised esindajad. Niimoodi ühinesid ka teiste NATO riikide saadikud nende õhtutega ja Balti Õhtud kujunesid sündmusteks, mis mõjutasid paljusid riike kinni pidama seisukohast mis ei tunnistanud Eesti, Läti ja Leedu “de jure” kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.

Balti õhtud Parlamendimäel kujunesid maailmas ainulaadseteks regulaarselt korduvateks sündmusteks, kus üks riik - Kanada - on lubanud endistel immigrantide rahvusgruppide esindustel pidada oma parlamendihoones funktsioone ehk aastapäevi kui neid ei saanud tähistada omal maal sealse valitsuse okupatsiooni tõttu. Samaaegselt vajaliku poliitilise informatsiooni levitamine Kanada poliitikutele ja valitsusliikmetele aitas tugevasti kaasa Balti rahvaste probleemide ja iseseisvus püüete taastamisele ja tõepoolest oli Kanada esimeste hulgas, kes tunnustas Balti riikide iseseisvust 1991 a. mitte de jure vaid ka de fakto.

Korp! Fraternitas Estica tegevuses on vil! Walter Pent’i tähelepanu all olnud meie tegevuse taastamine Eestis ja Tartu Konvendi hoone rekonstrueerimise toetamine oma isikliku panusega. Ta on jätkuvalt ühenduses Eesti frateritega ja aitab nende ettevõtmisi korraldada. Meie korporatsiooni sugupuu, mille pidamine katkes sõja ajal, on taastatud ja edasi arendatud Walter Pent’i poolt.

Koostas vil! Heldur E. Meema
Torontos, 10. 01. 2002

Olulise panuse eest eestluse hoidjana Kanadas, omistas Eesti Vabariigi president 2005. aastal Walter Pentile Valgetähe IV klassi riikliku autasu. Samal aastal valiti Walter Pent korp! Fraternitas Estica auvilistlaseks. Ühe murdosana auvil! Walter Penti panusest korporatsiooni tegevusse on muuhulgas kindlasti mainimist väärt korporatsiooni sugupuu, mille taastamise ja arendamisega Walter tegeles.

Harald PerliHarald Perli

coetus 1912/1913, auvilistlaseks valitud 1950.

Sündinud 06.08.1891, Kavastu v., Tartumaa
Surnud 16.09.1955, Stockholm, Rootsi

Harald Perli sündis 6. augustil 1891 Tartumaal Kavastu vallas Tähemaal kooliõpetaja pojana. 1910. aastal lõpetas ta "cum laude" Tartu reaalkooli ja astus samal aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1917. a. Juba üliõpilasena töötas ta ülikooli naha- ja suguhaiguste polikliinikus prof. Paldrocki juures.

Esimese Maailmasõja ajal oli H. Perli ametis Punase Risti laatsaretis ja hiljem I Eesti polgus arstina. Vabadussõjast võttis osa Kalevi Maleva arstina ning sai eriliste teenete eest Vabadusristi.

Sõja lõppedes oli H. Perli lühemat aega Kuressaare sanatooriumi arstiks, hiljem Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse arstiks ja Sõjakooli lektoriks. 1921. a. asus ta töötama Tallinna Keskhaigla naistehaiguste ja sünnitusosakonda, alul assistent-arstina ja 1924-1939 a. ordinaatorina. Intensiivse jooksva töö kõrval käis ta end täiendamas Euroopa tuntumate günekoloogide ja akhusööride juures, omandas arstiteaduse doktori aukraadi Tartu Ülikooli juures ja avaldas rea teaduslikke töid. Kui 1939. a. Tartu Ülikooli naistehaiguste ja sünnitusabi õppetool vakantseks sai, valiti H. Perli nimetatud ala erakorraliseks professoriks ning vastava kliiniku juhatajaks. Sellel kohal püsis prof. Perli vaid enamlaste ajani. Aastal 1942 tagasi tulles maapaost Saksamaalt avanes tal uuesti võimalus jätkata oma tegevust Tartu Ülikooli juures.

Augustis 1944 oli ta jällegi sunnitud katkestama oma vastutusrikka töö ja põgenema Rootsi, kus tal õnnestus arhiivitöölisena ja hiljem teadusliku stipendiaadina töötama hakata oma ala Rootsi parimate eriteadlaste juures. Paguluseski on ilmunud mõningaid teaduslikke töid prof. Perli sulest Samaaegselt on tal olnud võimalusi ka praktiliselt rakendada oma erialalisi teadmisi ja kogemusi, kuna ta sai kuninga loa praktiseerimiseks ja võeti vastu Rootsi arstide ühingusse.

Prof. Perli elukäiku jälgides näeme selgemalt kui seda suudaks väljendada sõnad, milline on selle meha kaal. Näeme üht eesti maanoort raudse energiaga ja raugemata püsivusega edasi sammumas enesearendamise teel, et lõpuks välja jõuda Eesti vaimu templi ülempreestri astmeni. Tagasilöögid ei murra teda. Tegevushimu, teadusejanu virgutavad teda ikka edasi. Ja ma usun, et kui saatus on meie poolt, siis näeme prof. Perlit kord jälle omas õiges elemendis - targa peaga ja sooja südamega eesti noori juhtimas ja õpetamas oma kaastöölisi ja kolleege stimuleerimas ning haigeid inimesi aitamas.

Artikkel H. Perli 60. sünnipäeva puhul Stockholmi Eesti päevalehes

Martin PuhvelMartin Puhvel

coetus 1953/1954, auvilistlaseks valitud 1994.

Sündinud 09.12.1933, Tallinn
Surnud 07.12.2016, Montreal, Kanada

Sündinud 1933a. Tallinnas.
Siirdunud 1944a. koos vanematega Soome, samal aastal Rootsi ja 1949a. Kanadasse.

Õpingud ülikoolis: McGill (Montreal) 1949-1954. Harvard (Boston) 1954-1958.

Õppejõud McGill ülikoolis vana ja keskaegse inglise keele ja kirjanduse alal 1957-1996. Korraline professor 1980. Professor Emeritus 1998.

Avaldanud 52 teaduslikku tööd, nende hulgas raamatud "'Beowulf' and Celtic Tradition," "The Crossroads in Folklore and Myth," "Cause and Effect in 'Beowulf'" ja "'Beowulf': A Verse Translation and Introduction."
Lisaks ilmus 2009. a. raamat "Põlistelt põldudelt", teaduslike tööde valimik (ingliskeelsed kirjutised eestikeelses tõlkes), (kirjastus Ilmamaa).

Esinenud teaduslike loengutega Kanadas, Ühendriikides, Inglismaal ja Itaalias. Mitme teadusliku organisatsiooni liige.

Ühiskondlik ja rahvuspoliitiline tegevus Kanadas:

Montreali Eesti Seltsi esimees 1962-1963.
Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu liige 1963-1975 ja selle järeltulija Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) liige 1975-1993.
Montreali Maailmanäituse Expo '67 Eesti Päeva Korraldava Komitee esimees.
Esinenud Kanada Parlamendi komisjonide istungitel okup. Eesti olukorra selgitajana.
Avaldanud Nõukogude okupatsiooni ajastul Kanada ajakirjanduses palju Eestit ja eestlasi käsitlevaid kirjutisi. Esinenud korduvalt samal teemal raadios ja televisioonis.

Tunnustused:

Eesti Vabariigi 4. kl. Valgetähe teenetemärk
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas teenetemärk.

Otto PukkOtto Pukk

coetus 1919/1920, auvilistlaseks valitud 1945.

Sündinud 29.11.1900, Loona v., Saaremaa
Surnud 14.02.1951, Stockholm, Rootsi

1919-1921 Tartu Ülikool, agronoomia
1921-1927 Tartu Ülikool, õigusteadus

1921-1929 ajalehe "Saaremaa" vastutav- ja tegevtoimetaja
1928-1933 vandeadvokaat J. Teemanti abi
1933-1939 vandeadvokaat Tallinnas
1943 vandeadvokaat Tallinnas

Valgetähe I klassi teenetemärk 20.02.1940

Vilistlaskogu esimees 1935-1951.

Sündinud Kihelkonnas ja võttis koolipoisina 1919.a. osa Vabadussõjast Tallinna a Tartu kooliõpilaste pataljonis ja Tallinna tagavarapataljonis. Riigivolikogu liige juba 1926. aastal. 1938. a. Riigivolikogu abiesimees ja 1939-1940 selle esimees. Oli ka Rahvuskogu liige.

Jätkas poliitilist tegevust okupatsioonide ajal ja paguluses. Vilistlaskogu esimees ka paguluses.

Priidu PukkPriidu Pukk

coetus 1962/1963, auvilistlaseks valitud 30.04.2022.

Sündinud 30.09.1943, Kuressaare
Surnud 29.04.2022, Stockholm, Rootsi

Priidu Pukk, pensionär, varem KTH (Kuninglik Tehnikaülikool) Stockholm, Masinate konstrueerimise õppetooli dotsent (Associate Professor)
s. 30 september 1943, Kuressaares. Põgenenud koos vanematega 23. septembril 1944 Rootsi.

(isa Otto Richard, s. 29/11 1900 Kihelkonnas, surn. 14/2 1951 Stockholmis, riigitegelane, ajakirjanik, vandeadvokaat, Riigivolikogu esimees,
ema Agnes, s. 24/11 1901 Mustjalas, surn. 16/1 2002 Stockholmis, kooliõpetaja)

abikaasa: Leelo (s. Leetmaa), gümnaasiumiõpetaja,

4 last :
Karin Helena, arst M.D. PhD, s. 1975,
Linda Alexandra, mehaanikainsener M.Sc; s. 1976,
Otto Richard, majandusteadlane M.B.A, s. 1978,
Paula Henriette stud ing (KTH) Magistrand, s. 1987).

Haridus:
1949-1956 Stockholmi Eesti Algkool
1956–1959 Enskede Reaalkool
1959–1962 Gubbängeni Gümnaasium
1962–1963 TH Aachen, Saksamaal
1963 – 1966 Kaitseväeteenistus Rootsi sõjaväes vaheldumisi ülikooliõpingutega Stockholmis ja Uppsalas.
1966– Kuninglik tehnikaülikool , KTH
1971 Täiendav väljaõpe pedagoogikaülikoolis (Lärarhögskolan).
1971 Tekn.mag.
1974 Diplom KTH (civ. ing.)
Eriala: Masinatehnika/Masinate konstrueerimine
1974- Doktoriõpe (Väitekiri kaitsmata)
2006 TTÜ audoktor

Töö:
Olnud KTH-s õppejõud alates 1971, alguses teadusassistendina hiljem lektori, dotsendi kt ja alates 1985. a. korralise dotsendina. Olnud korduvalt kateedrijuhataja kt . Õpetanud mehhaanikat, tugevusõpetust, masinaelemente, joonestamist, sisepõlemismootoreid, peamiselt aga vastutanud viimase kursuse erialaõppe – masinate konstrueerimine - eest. Juhendanud eriala diplomande. Olnud eriala eksaminaator.

Olnud korduvalt mitme KTH organi ja komisjoni ametimees ja liige.

Olnud kaastegev konstruktorite õppe loomises ja kujundamises Mälardaleni ülikoolis, Eskilstunas ja seal korduvalt külalisõppejõud alates 1977. a..

Olnud korduvalt projektijuht ja osalenud arvukates uurimis- ja tootearendusprojektides asutustele ja ettevõtetele.

Olnud kohtutes eriala ekspert.

Koostöö TTÜ-ga:
- Algus oktoobris 1990 seoses KTH mehhaanikateduskonna külaskäiguga Tallinna.
- Ettevalmistanud TTÜ vastukülaskäiku KTH-sse aprillis 1991.
- Külalisõppejõud TTÜ-s mais 1991. Peale seda pidev ja tihe koostöö TTÜ mehhaanika teaduskonna kõikide instituutidega kuni tänaseni.

Näited:
- KTH osas vastutav TEMPUS projektis kaasaegse tootearenduse õppe loomiseks TTÜ-s.
- KTH-s vastu võtnud mõnikümmend stašeerivat õppejõudu, diplomandi, magistrandi, licensiandi ja doktorandi. Olnud nende mentor ja juhendaja.
- Olnud TTÜ Aparaaditehnika, ja Tootearenduse eksamikomisioni liige.
- Organiseerinud OST konverentse Stockholmis.
- DAAAM Baltic`i rahvusvahelise programmikomitee liige ja retsensent.

Eraelus:
- Korp! Fraternitas Estica vilistlane, endine esimees, vanamees ja juhatusliige
- Korduvalt Södertälje Eesti Laskespordiseltsi abiesimees ja laskejuht.
- Korduvalt Rootsi Eestlaste Liidu/Esinduse delegaat ja juhatusliige.
- Korduvalt Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu delegaat

Aastast 2010 pensionär

Septembris 2016

Konstantin PätsKonstantin Päts

coetus 1921/1922, auvilistlaseks valitud 1932.

Sündinud 23.02.1874, Tahkuranna vald,Tahku küla, Põldeotsa talu, Pärnumaa
Surnud 18.01.1956, Kalinin, Venemaa

Ajutise Valitsuse peaminister
24.02.1918-09.05.1919

Riigivanem
25.01.1921-21.11.1922
02.08.1923-26.03.1924
12.02.1931-19.02.1932
21.10.1933-24.01.1934

Peaminister riigivanema ülesannetes
24.01.1934-03.09.1937

Riigihoidja
03.09.1937-24.04.1938

President
24.04.1938-17.06.1940

1917-1918 Eesti Maavalitsuse esimees. 1918 Eesti Päästekomitee esimees. 1918 vangistati Saksa okupatsioonivõimude poolt, juulist novembrini 1918 vangilaagris Poolas. 1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaministrina ka sise-, 1918-1919 sõjaminister. 1922-1923 I Riigikogu esimees. 1917-1919 Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1934/1937 I-V Riigikogu liige.

Lõpetas Pärnu gümnaasiumi, õppis 1894-1898 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat. 1898-1899 teenis Pihkvas sundaega. 1900-1901 vandeadvokaat J. Poska abi Tallinnas. 1901-1905 ajalehe “Teataja” toimetaja, 1904-1905 Tallinna linnanõunik, 1905 abilinnapea. Osales 1905. a revolutsioonis, põgenes välismaale, mõisteti tagaselja surma. 1905-1906 pagulasena Šveitsis, 1906-1909 Soomes, 1908-1910 ajalehe “Peterburi Teataja” tegevtoimetaja. 1909 andis end Peterburis kohtuvõimudele üles ja mõisteti 9 kuuks vanglasse, karistuse kandis 1910-1911 Peterburi Krestõ vanglas. 1911-1916 ajalehe “Tallinna Teataja” toimetaja, 1916-1917 sõjaväeteenistuses Tallinnas. 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees.

1919-1933 Kindlustusseltsi “Eesti Lloyd” esimees (vaheaegadega, kui oli Vabariigi Valitsuse liige), 1925-1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, a-st 1935 aunõunik, 1925-1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, a-st 1936 auesimees, 1927-1937 sihtasutuse “Fenno-Ugria” esimees, oli Harju Panga nõukogu esimees, Tallinna Börsikomitee esimees. Pidas Kloostrimetsa talu Tallinna lähedal.

1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse, 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste ja Andhra ülikooli (Indias) audoktor. 1930 Helsingi Ülikooli Savo osakonna auliige. 1938 Loodusuurijate Seltsi, 1938 Õpetatud Eesti Seltsi, 1938 Loodusvarade Instituudi ja 1939 Eesti TA auliige, üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica auvilistlane, Tallinna, Narva, Pärnu ja Tartu linna ning Tahkuranna valla aukodanik. Vabadusrist I/1. ja III/1. Töid riigiõiguse ja poliitika alalt.

30.07.1940 vangistati NKVD poolt ja küüditati koos perekonnaga Venemaale, oli asumisel, vanglas, 1954-1956 Kalinini vaimuhaiglas, kus ka suri. 21.10.1990 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

Korporatsiooni liikmeks sai Konstantin Päts 1921. aasta detsembris. Auvilistlaseks valiti 1932. aastal. Konstantin Päts võttis korporatsiooni elust osa võimaluste piires. 1922. aastal algatas ta koos vilistlane H. Baneriga idee korraldada ekskursioon Ungarisse. 1930-te aastate teisel poolel külastasid frater esticused reeglina Toilas toimunud suvepäevade ajal ka auvilistlane Pätsi suveresidentsi Oru lossis. Viimane Tartus toimunud korporatsiooni üritus, millest Konstantin Päts osa võttis oli 1939. aasta sügisel toimunud kommerss.

Riigivapi ketiklassi teenetemärk 24.04.1938
Valgetähe ketiklassi teenetemärk 24.04.1938
Riigivapi teenetemärgi erisuurpael 24.04.1938
Kotkaristi I klassi teenetemärk 14.02.1929
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu I aste 25.11.1926
Eesti Punase Risti mälestusmärk III järk 22.02.1921
Vabadusristi III liik 1. järk 14.12.1920
Vabadusristi I liik 1. järk 23.02.1920

Valdek RaiendValdek Raiend

coetus 1952/1953, auvilistlaseks valitud 07.05.2005.

Sündinud 13.06.1922, Mäetaguse, Virumaa
Surnud 07.12.2005, Toronto, Kanada

Sündis 13. juunil 1922. a. Mäetaguse vallas Virumaal. Lõpetas Jõhvi keskkooli ja toimis aktiivse noorkotkana Viru malevas. 1942. a. lõpetas ta Tallinna Tehnikumi maamõõdu osakonna. 1944-1945 teenis Saksa sõjaväes Eesti diviisis. Valdeku sõjatee lõppes 1945. a. kevadel Saksamaal ameeriklaste ja inglaste sõjavangilaagris. Pärast vabanemist elas edasi Saksamaal, siis juba sõjapõgenikelaagris. 1946 abiellus ta Meerbeckis Heljo Morgeniga. 1947 siirdus koos abikaasaga Inglismaale ja 1950 edasi paremate võimaluste otsingul Kanadasse.

1959. a. omandas Valdek Raiend esimese eestlasena Ontarios vannutatud maamõõtja kutse ning asus tööle geodeedina muuhulgas ka Arktikas ja Peruus. 1966. a. lõpetas ta Toronto ülikooli tsiviilinsenerina ja valiti õppejõuks Ryersoni polütehnilisse ülikooli (Ryerson Polytechnic University). Aastail 1977-1987 toimis Valdek Raiend sama ülikooli korralise professorina, aastast 2001 oli ta emeriitprofessor. Korduvatel visiitidel kodumaale on professor Raiend pidanud loenguid ülikoolides Tallinnas ja Tartus, avaldanud kirjutisi ning aidanud oluliselt kaasa Eesti Geodeetide Ühingu arendamisele.

Professor Raiend on juhtivalt toiminud paljudes Välis-Eesti organisatsioonides. 1996-2003 oli ta ajakirja "Eesti Kirik" tegevtoimetaja. 1968-1977 kuulus Valdek Raiend Eestlaste Kesknõukogu Kanadas juhatusse ning oli Balti Liidu Kanadas abiesimees. Ta oli 1972 ja 1984. a. ESTO päevade üks peakorraldajaid.

Sõjaveteranina ja sõjaajaloolasena on professor Raiend 1953. aastast toiminud Toronto Eesti Võitlejate Ühingus. 1960-1986 kuulus ta Kanada Eesti Võitlejate Ühingute Liidu juhatusse ja seejärel revisjonikomisjoni. Kuni likvideerumiseni 2004. a. volitas Inglismaa sõjameeste koondis Valdek Raiendit esindajaks Ülemaailmses Eesti Vabadusvõitlejate Keskuses. 1991. aastast on professor Raiend Eesti Keskarhiivi Kanadas sõjaveteranide sektsiooni juhataja. Ta oli ka ajalehe "Võitleja" toimetusliige. 1990 valiti Valdek Raiend Eesti Geodeetide Ühingu välisliikmeks ning 1992 astus ta Eesti Akadeemilisse Sõjaajaloo Seltsi liikmeks.

Professor Raiendi üks olulisi teeneid on "Eduard Uduste Mälestusfondi" juhtimine. Fondi asutas Eesti Vabadussõja veteran ja politseiametnik Eduard Uduste 1992. a. Pärast asutaja surma 8. oktoobril 1993 korraldas Valdek Raiend fondi asutaja ja Eesti riigi volitusel 90000 dollari suuruse summa kasutamist Vabadussõja veteranide toetamiseks kodumaal. Kuna Eduard Uduste osales Võnnu lahingus, läks 10000 krooni suurune annetus ka Võnnu (Cesise) vabadusesamba taastamiseks.

Eesti Vabariik autasustas Valdek Raiendit 04.02.2002 Kotkaristi IV klassi autasuga (sõjaliste teenetega vabadusvõitleja). Tal on ka Kaitseministeeriumi Teeneterist 1998. aastast ja hulgaliselt Välis-Eesti autasusid.

Vähesed teavad, kui palju Valdek Raiend tegi oma sünnimaa heaks. Ta külastas korduvalt Eestit ja sealt naastes oli tal ikka öelda midagi positiivset kodumaa kohta.

Jõhvi Mihkli Koguduse õpetaja Peeter Kaldur ütleb tema kohta ajalehes Põhjarannik (9.07.2005): „Kuigi elu viis Valdek Raiendi läände elama, on ta süda jätkuvalt Jõhvis. /.../Ja kuna tal ühed juured on Jõhvis ja teised Iisakus, siis on tal ka Iisakuga head suhted ...“. Peamiselt tänu tema annetustele tehti Iisaku kirikule vitraažid, seati Jõhvi kirikus töökorda kaks orelit ja ta toetas ka kindral Tõnissoni monumendi püstitamist.

28. juuni Tartu Postimees kirjutas, et Valdek Raiend andis Eesti Spordimuuseumile üle Montreali olümpia hõberahad ja ühed kõige haruldasemad filmikaadrid sellest, kuidas 1976. a. Montreali olümpiastaadionil Enn Selliku 5000 m jooksu ajal lehvisid sinimustvalged lipud. Ja sinimustvalge saatus oli Valdeku jaoks alati erilise tähtsusega. Ta on meie lipu ajalugu uurinud ja selle kohta essee kirjutanud, mis ilmus Eesti Kirikus # 3, 2001.

Leonhard RaukasLeonhard Raukas

coetus 1926/1927, auvilistlaseks valitud 20.03.1990.

Sündinud 29.10.1907, Tallinn
Surnud 23.01.1991, Tallinn, Eesti

1926-1933* TÜ, majandus
1934-1935 Aleksander von Humboldti fondi stipendiaat Berliini Kaubandusülikoolis
1936-1940 erinevate välisfirmade esindaja Eestis
1940-1941 plaani- ja finantsosakonna juhataja tööndusartellis "Estoprodukt"
1942-1944 ärijuht "Naha majandusühingus"
Saksa armees, siis NLi sõjavangis
1948-1950 Tallinna Spordilaevade tehase pearaamatupidaja
1950 arreteeriti, sunnitööl Siberis
1956-1958 klaasilõikaja ja brigadir ETKVL-i Harju rajooni Segatööstuse Kombinaadis
1958-1974 klaasilõikaja ja brigadir tootmiskoondises "Kooperaator"
alates 1974. a. pensionil

Maetud 30.01.1991.a. Tallinna Metsakalmistule

Lapsed:
tütar - Reet, s. 1947
poeg - Tiit, s. 1949, c. 1989/90

Gustav ReimannGustav Reimann

coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1927.

Sündinud 27.06.1876, Vesneri v., Tartumaa
Surnud 10.02.1946, Tartu, Eesti

Sündinud Maarja-Magdaleena kihelkonnas Vesneri vallas, isa - Haava mõisa rentnik Jaan, ema - Marie neiuna Brinkmann. Õppis Tartus Blumbergi koolis ja Aleksandri gümnaasiumis. Stud.med. 1895-II kuni 1900-II. Oli praktiseerivaks arstiks Pihkvas 1901. a., siis haiglas ordinaatorina 1901-1903. a. Arstina Vene-Jaapani sõjas 1904-1906. a. Vangimajade peaarstiks Tallinnas 1919-1936. a. Pensioneerituna elas Tartus, hiljem alates 1944. a. Viljandis.

Hüüdnimi "Jumbo".

Maetud 14.02.1946.a. Tartus Maarja kalmistule

Julius RidalJulius Ridal

coetus 1930/1931, auvilistlaseks valitud 2002.

Sündinud 25.01.1910, Rae v., Harjumaa
Surnud 29.04.2004, Montreal, Kanada

1929-1933* TÜ, õigusteadus

1933-1934 kohtuameti kandidaat
1934-1935 vandeadvokaadi E. Jürmanni abi
1935-1938 vandeadvokaadi E. Sonini abi
1938-1940 vandeadvokaat Tallinnas
1944 Rootsi, hiljem siirdus Kanadasse

Heinrich RosenthalHeinrich Rosenthal

coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 26.04.1907.

Sündinud 25.06.1846, Tartu
Surnud 28.05.1916, Tallinn, Eesti

Õppis 1865–1871 Tartu ülikoolis arstiteadust. Üks Kalevipoja õhtute algatajaid.
1869 I üldlaulupeo pidukomitee liige
1870 "Vanemuises" etendunud esimeses Eesti näitemängus, L. Koidula eestistatud
"Saaremaa onupoeg" osatäitja

1871–1873 mereväehaigla ordinaator Kroonlinnas,
1873–1906 mereväearst Tallinnas,
1885–1906 ka Tallinna sõjasadama meditsiinijaoskonna juhataja,
1881–1889 Tallinna linnavolikogu liige.
1887–1894 Eesti Aleksandrikooli Peakomitee liige,
1880 oli üks III Tallinna laulupeo algatajaid ja selle korraldava komitee abiesimees.

Pensionile arvatud alates 1906. a.

1912 Põhja-Balti Arstide Seltsi asutajaliige

Tema mälestused “Kulturbestrebungen des estnischen Volkes während eines Menschenalters (1869–1890)” on üks parimaid kaasaegse kokkuvõtteid eesti ärkamisajast.

1884-1895 EÜS-i vilistlaskogu esimees ehk vilistlaste talitaja, auvilistlaseks valitud 1895. a.

Maetud Tallinnas Kopli kalmistule (kalmistu likvideeriti 1951.a.)

Hans SeppHans Sepp

coetus 1954/1955, auvilistlaseks valitud 1991.

Sündinud 12.09.1921, Rakvere
Surnud 12.07.2015, Toronto, Kanada

Sündinud Rakveres 1921. a. Alustas õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1942. Jätkas pärast sõda õpinguid Hamburgi Hansa ja Bonni ülikoolis, mille lõpetas 1951. a.

Alustas erialaliste õpingutega patoloogias Toronto ülikoolis, olles sooritanud vastavad eksamid (LMCC) ja praktika aasta kutseõiguse saamiseks. Erialased eksamid 1957 ja asus tööle kui patoloog ja bakterioloogia labori juhataja Toronto Western haiglas. Alates 1972 Kanada erialaarstide ühingu liige – “Fellow of Royal College of Physicians and Surgeons” (F.R.C.P.C.) 1976 – 1986 oli Toronto East General haigla laboratooriumite juhataja ja peapatoloog. Töötas järgnevalt osalise ajaga (consultant) Toronto Western ja Toronto General haigla koosseisus, olles vastutav resident arstide väljaõppes lahangulise patoloogia alal. Kinnitati Toronto ülikooli õppejõuks 1958 ja oli Associate Professor of Pathology ja Associate Professor of Medical Microbiology.

1964. a. kinnitati Ontario provintsivalitsuse poolt kohtumeditsiiniliseks patoloogiks. Töötas sellena kuni 1997, olles läbi viinud üle 5300 ametliku lahangu ja üle 350 mõrva uuringu. Oli Air Canada (1971. a.) lennuõnnetuse (108 inimest) ohvrite uuringul patoloogia esindajaks.

Peale ülikooli õppetöö raames peetud loengute on pidanud hulgalisi kohtumeditsiinilisi loenguid Ontario arstidele (coroner) ning Ontario ja Toronto politsei eriüksustele (Homicide Squad).

Teaduslik ettekanne (1966) – Ameerika Patoloogide Ühingu aasta peakoosolekul “Pneumocystis cariini elektroon mikroskoopiline uurimus”.

Esto 1972 – arstide ja hambaarstide kokkutulekul teaduslike ettekannete juhataja.
Esto 1976 – teaduslik ettekanne – “Probleeme massõnnetusohvrite identifitseerimisel”.
Esto 1984 – arstide ja hambaarstide kokkutuleku organiseerija.
1988 – Loeng Tartu Ülikoolis.
1994 – Osavõtt Esimesest Balti Onkoloogia konverentsist Tallinnas – “Rinnavähi patoloogia”.

On olnud autoriks või kaasautoriks erialalistele teaduslikele artiklitele (13).
Oli Põhja Ameerika Eesti Arstiteadlaste Seltsi kauaaegne esimees.
Senior (Kanada Koondis) – 1959 ja 1971.
Vanamees – 1974 ja 1975.

Olaf SildOlaf Sild

coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1937.

Sündinud 02.01.1880, Rõngu
Surnud 20.05.1944, Tartu, Eesti

Sündinud Rõngus ja lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja ajaloo-keeleteaduskonna 1904. aastal. Ordineeriti 05.03.1906.a.
1905-1907 abiõpetajaks Võrus ja Peterburi Jaani koguduses
1907-1911 õpetajaks Teshkovo ja Jamburgi kogudustes. 11.12.1910.a. juhtus selles koguduses Volosovos kohutav õnnetus, mürgitatud armulauaveini tõttu suri mitu inimest . Selle õnnetuse tagajärjel võeti J. Murult õigus töötada kirikuõpetajana. Juhtum mõjus tema tervisele, ta tõmbus tagasi ühiskondlikust elust ja muutus erakuks
1918-1919 Valga koolide usuõpeta ja Valga Poeglaste keskkooli juhataja
1919-1921 Tartu Ülikooli ajaloolise usuteaduse professori k.t ja professor
01.101921-01.07.1926 Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan
1926-1928 " Usuteadusliku Ajakirja " toimetaja
1928-1940 ajaloolise usuteaduse korraline professor Tartu Ülikoolis

1920 mag.theol., Riia ülikooli audoktor.

Valgetähe III klassi teenetemärk 24.02.1938 (TÜ prof, usu- ja ajalooteadlane)

Avaldanud uurimusi üld- ja eesti kirikuloo alalt.
Valitud auvilistlaseks 08.05.1937.a.
Jäi surmani poissmeheks.
Maetud 25.05.1944.a. Tartu Maarja kalmistule

Theodor SoansTheodor Soans

coetus 1913/1914, auvilistlaseks valitud 1957.

Sündinud 18.08.1894, Tallinn
Surnud 29.01.1961, Rootsi

Võttis osa I maailmasõjast rindel arstiteaduse ülõpilasena assistendina. Sai haavata Jakobstadti all
vabadussõja ajal Tallinna Linna Keskhaigla sisehaiguste osakonna assistent
1921-1931 TÜ närvi- ja vaimuhaiguste kliinikus noorem-, hiljem vanemassistent
1931-1940 Tallinna "Seevaldi" vaimuhaigla ordinaator ja abidirektor
1944 Rootsi
Põgenikupõlves Rootsis oli psühhiaatrilise kliiniku ülemarsti abiks Västeråsis.

Võttis üliõpilasena osa Eesti Üliõpilaste I spordipäevast Tartus 30.-31.08.1914.a.

Ermi SoometErmi Soomet

coetus 1937/1938, auvilistlaseks valitud 1991.

Sündinud 15.03.1911, Karuse v., Läänemaa
Surnud 16.04.1996, Kanada

Ermi Soomet sündis Rõuste külas, Karuse vallas Läänemaal Talupidaja Jaan Soomani pojana 15.03.1911. Alghariduse omandas Hanila ja Massu algkoolis 1919-1925. 1930 Lõpetas Haapsalus asuva Läänemaa Ühisgümnaasiumi reaalharu. 1930-1931 teenis vabatahtlikuna Tallinna Scoutspataljonis ja Tallinna komandatuuris.

1931-1932 õppis Politseikooli kõrgemas klassis, mille lõpetamise järel määrati Kuressaare linna II rajooni konstaabliks. Sellel kohal töötas kuni 01.12.1936, mil ta määrati omal palvel Tartu prefektuuri konstaabliks.

1934-1938 õppis töö kõrvalt Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

1938 juuli kuni 1939 oktoober töötas Tartu linna 2. politseijaoskonna abikomissarina. Seejärel määrati ta Politseivalitsuse juures asuva Sisekaitseülema (siseminister) kantselei juhatajaks ja sisekaitse ninh trükitoodete ala referendiks poliitilise politsei koosseisus kuni 1940. a. sügiseni kommunistide poolt võimu ülevõtmiseni. Endise politseiametnikuna oli tal seejärel raskusi töökoha leidmisega. 1940 septembris õnnestus tal tutvuste tõttu tööle saada Hiiumaale Hiiu ehitustrusti juurde arveametnikuna ja arvepidamise revidendina. Hilisemal Hiiu Ehitustrusti liitmisel Riikliku Ehitustrustiga nr. 1 viidi Ermi üle Tallinna keskkontori juurde arvepidamise revidendiks. Teenistusülesannete tõttu liikus ta pea alati mööda ehitusplatse ringi kindla asukohata.

Pärast N. Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist lahkus Ermi töölt ning põgenes koos oma perega Läänemaale vanemate tallu. Saksalste sissetungi järel valiti Ermi Lõuna-Läänemaa valdade esindajate ja ajutise Maavalitsuse poolt Läänemaa politsei organiseerijaks ja prefektiks 13.07.1941 kuni 20.01.1942. Seejärel töötas Ermi kuni Rootsi põgenemiseni 24.09.1944 Tallinna Sisedirektooriumis Eesti Politseivalitsuse välispolitsei peaosakonna ülemana.

Rootsis oli laagrites 26.09.1944-27.06.1945, misjärel sai töökoha arhiivitöölisena Loodusajaloo riigimuuseumi botaanika osakonnas.

Abiellunud 26.09.1937. Abielu lahutatud 1941 perekonna säästmiseks arreteerimise ohu kartuses. Uuesti abiellunud 27.12.1941. Abielust sündinud tütar Lilian 21.03.1940.

-------------------------------
ERMI SOOMET IN MEMORIAM

[Kirjutanud Laas Leivat. Originaalselt ilmunud „Vaba Eestlane“ ajalehes 16.05.1996]

16. aprillil kutsuti Ermi Soomet igavikuteedele. Ermi surm tõi kurbust ta omaste, sõprade, kolleegide ning kõigi nende südamesse, kes temaga suhelnud. Ent seda kurbust leevendab teadmine, et Ermi elas tuumakat elu.

Teguvõimsa ja taibuka mehe saavutustele tuli kasuks Ermi rakendus mitmesugustel ühiskondlikel aladel: ühinenud skautliku liikumisega 1925. a. kuulunud Eestis Lääne, Saare ja Tartu malevatesse; Rootsi põgenikuna 1945-1947 Eesti Skautöö Keskuse liige ja vanemskautide tööala juhataja; Kanadas Skautmasterite Kogus Kanadas Koondise asutaja ja esimees 1950 aastast – kokku 34 aastat. Peale konsul J. Markuse surma valitud ühtlasi Eesti Skautide Malev Kanadas vanemaks; Eesti Skautide Liidu ja Skautmasterite Kogu kirjalike põhialuste koostaja; heategevusliku organisatsiooni „Eesti Skautid ja Gaidid Kanadas“ laekur. Ermi panust skautluses on hinnatud skautjuhi teenete märgiga Põhjatäht I järk.

Oma aegsete olude kohaselt omandas Ermi teadmisi, töötas ja arendas meie ühiskonna mitmepalgelist tegevust samaaegselt: oli 1948. a. jaanuaris Montreali Eesti Seltsi taastajaid ja esimese juhatuse aseesimees ja hiljem esimees; Ida Kanada Eestlaste Ajaloo toimkonna esimees 1965. a. kuni 1976. a. Montrealis; 1978. a. Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni esimees ja seega ühtlasi ex-officio Eesti Liit Kanadas juhatuse liige; 1977. a. kuni 1981. a. Sihtasutus Eesti Päevad Kanadas juhatuse sekretär; 1978. a. alates kolmel valimistel EKNi [Eestlaste Kesknõukogu Kanadas] Valimiste Peakomitee esimees. Edasi ESTO-84 Rahvuskongressi korraldava toimkonna esimees; EKNi Eesti Keskarhiiv Kanadas arhivaar-konsultant ja laekur; paguluses koostanud vähemalt kümnele eesti organisatsioonile põhikirju ja Toronto Eesti Ap.-Õigeusu Koguduse esimees. Ermi panust ühiskondlikus töös on hinnatud EKNi teenetemärgiga.

Peale Tartu Ülikooli lõpetamist õigusteadlasena 1938. a. rakendus ta Eesti politseiaparatuuri teenistusse mitmetel ametikohtadel, jõudes lühikese ajaga tõendada oma väljapaistvat organiseerimisvõimet. 1938. a. kuni 1939. a. politsei abikomisaar Tartus; 1939. a. kuni 1940. a. Siseministeeriumis Tallinnas vanem-assistent, s.o. Sisekaitse ülema kantselei juhataja ja sisekaitse küsimuste referent; 1941. a. valitud Läänemaa politsei organiseerijaks ja prefektiks; 1942. a. määratud Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse Välispolitsei Peaosakonna ülemaks; 1942 kuni 1944 haldusõiguse ja kutse-eetika lektoriks välispolitsei koolis; avaldanud õigusteaduslikke kirjutusi.

Ermi põgenes Rootsi koos perega 1944. a. septembrikuu lõpupäevadel ja emigreerus Kanadasse detsembris 1947. 1953. a. kuni 1976. a. pensionile minekuni leidis Ermi rakendust tööstulikus ettevõttes algul kontori juhataja ja varustaja kohtadel. Peale Sir George Williams Ülikooli lõpetamist 1956. a. Bachelor of Commerce kraadiga, oli Ermi arvepidamise osakonna juhataja.

Pensionärina tegeles Ermi tulumaksu küsimustega, avaldades sellekohaseid kirjutusi ajalehtedes. Samaaegselt oli ta ajalehe „Vaba Eestlase“ osanik, juhatuses laekur.

Akadeemiliselt kuulus Ermi kauaaegse liikmena Korporatsioon Fraternitas Esticasse, kus teda vääristati kuldmärgiga ja valiti auvilistlaseks. Olles kuuskummend aastat pidevalt aktiivne juhtivatel positsioonidel Frat. Estica koosseisus, ilmnes Ermi käitumises kõikjal korporantlik korrektsus.

Nii tegeles Ermi järjekindlalt paljudel aladel, küsimata kiitust või tänu. Niisugusena jääb ta elama meie mälestusis, alati korrektsena, alati abivalmis, alati teotahtelisena ja murdumatu eestlasena. Ermi elutöö elab edasi üle aegade. Ermi panus kõneleb praegustele ning järeltulevatele tegelastele vanemapõlve visadusest sihtide saavutamisel. Elujulgeks ja energiliseks jäi ta surmani.

Vanade kaasvõitlejate kaader on vähenenud ühe tubli mehe võrra. Meie kõikide tänu Ermile. Lein on ühine ja sügav.

Friedrich StockholmFriedrich Stockholm

coetus 1906/1907, asutaja liige, auvilistlaseks valitud 1946.

Sündinud 01.10.1884, Tartu
Surnud 26.12.1968, Austraalia

Isa - kaalukoja ametnik Juhan S., ema - Liina neiuna Sepp. Õppis linna elementaarkoolis 1891-1896, Treffneri Gümnaasiumis 1896-1897, Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1897-1905, Tartu Ülikoolis 1905-II kuni 1911-I usuteadust.

Prooviaastad Tarvastus ( 1911 ) ja Tallinna Toom-Kaarli koguduse juures, kus ka ordineeriti abiõpetajaks 22.10.1912. Koguduse õpetajaks Peterburi Eesti Jaani koguduse I pihtkonna juures 1914-18. 1918. aastal asus ta esimeseks Eesti sõjaväeõpetajaks ja 1920. aastast alates ka Kaitseliidu õpetajaks. 1919-1940 Tallinna Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja. Võttis osa Vabadussõjast Võru rindel. Eesti Punase Risti juhatuse liige alates 1923. a.

Sõjaväe ja Kaitseliidu õpetajate Senior 1935. aastast. Töötanud usuõpetajana Tallinna keskkoolides. 1940. aastast alates EELK Konsistooriumi assessor.

Abiellus 26.09.1909 Tartus kooliõpetaja Helene Nopsiga.

1944 Saksamaale, 1948 Austraaliasse.

Paguluses olnud kirikuelu korraldajaks Saksamaal ja Austraalias. Sydneys oli EELK Jaani koguduse organiseerijaks ja õpetajaks. Emeriteeritud 1960. a. alates.

Kaitseliidu Valgerist
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu I aste 20.02.1936
Kotkaristi III klassi teenetemärk 17.09.1934
Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu II aste 12.02.1934
Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärk 07.02.1929
Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk 19.02.1927

Hugo TaelHugo Tael

coetus 1925/1926, auvilistlaseks valitud 20.03.1990.

Sündinud 24.10.1904, Ravila v., Harjumaa
Surnud 09.06.2002, Tallinn, Eesti

Olen sündinud 24. oktoobril 1904. a. Harjumaal, Ravila vallas, Voose külas. Alates 1906.a. elan Tallinnas. Õppisin Tallinna Reaalgümnaasiumis mille lõpetasin 1925. a. cum laude. Kooliajal osalesin Reaalgümnaasiumi karskusringi töös ja võtsin osa skautmaleva tegevusest skautmasterina. Paralleelselt koolitööga õppisin Konservatooriumis tšellot. Mängisin gümnaasiumi puhkpilliorkestris. Harrastasin kergejõustikku (100 m jooks, kaugus-ja teivashüpe).

Akadeemiline karjäär

1925. a. sügisel astusin Tartu Ülikooli õigus-majandusteaduskonda mille lõpetasin 1931.a. majandusteadlasena. Korporatsiooni Fraternitas Estica astusin 1925.a. sügisel. Olin konvendi kirjatoimetajaks 1926. a. sügissemestril, konvendi aseesimeheks 1927. a. kevad- ja 1929. a. sügissemestril.

1929. a. kevadsemestril täiendasin Tartu Ülikooli stipendiaadina teadmisi rahvamajanduse ja soome keele alal Helsingi Ülikoolis. Tekkisid sõprussuhted Helsingi Ülikooli Savo osakonna üliõpilastega. 28. II 1930.a. kirjutasin koos Otto Leesmendi ja Erich Siiliga alla korp! Fraternitas Estica ja Helsingi Ülikooli Savo osakonna vahelisele sõpruslepingule. Sellest eluperioodist olen kirjutanud kokkuvõtte nii eesti- kui soome keeles "Märkmeid Eesti-Soome silla ehitamisest kuni Helsingi Ülikooli Savo osakonna ja Tartu Ülikooli korporatsiooni Fraternitas Estica vahelise sõpruslepingu allakirjutamiseni 28. veebruaril 1930. a. Helsingis" (41 lehekülge). Töö soomekeelsed eksemplarid andsin hoiule ka Eesti Rahvusraamatukogule. Ülikooli ajal jätkasin tšelloõpinguid Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Ülikooli lõpetamise järel olin 1933/34 Tallinna vilistlaskoondise aseesimees ja laekur, 1934/35 esimees.

II maailmasõja järel jätkasime mitteametlikke kokkusaamisi vendadega - tähistasime üksteise sünnipäevi ja korporatsioonelu tähtsündmusi. Alates 1970-nendate aastate keskpaigast muutusid koosviibimised iganädalasteks. Saime kokku neljapäeviti kohvikus "Kadriorg" (Narva maantee 90). Mõistetavalt ei olnud võimalik kanda avalikes kohtades konvendi värve. Värve kandsime kodudes üksteise sünnipäevi tähistades. Osalesin korp! Fraternitas Estica taasasutamisel Eestis. 20.III 1990. a. valiti mind korp! Fraternitas Estica auvilistlaseks. Olen Helsingi Ülikooli Savo osakonna senioride kogu liige.

Praegusel ajal ei võimalda kõrge vanus ja halb tervis enam konvendi elust aktiivselt osa võtta. Kord kuus osalen Eesti Korporatsioonide Liidu vilistlaskogu koosviibimistel Eesti Rahvusraamatukogu kohvikus. Aeg-ajalt võtan osa nooremate vilistlaste koosviibimistest.

Teenistuskäik ja perekonnaelu

Tartu Ülikoolis õppimise ajal töötasn 1927. ja 1929.a. suvel praktikandina Eesti Pangas. 1928.a. olin Tartu Üliõpilaskonna vahendusel Soomes Rauma linnas ühes töösturiperes saksa keele õpetajaks.

1930-1940 aastani töötasin Eesti Pangas mitmetel ametikohtadel kuni osakonnajuhatajani.
1940-1941 aastani töötasin NSVL Riigipanga E.V. kontoris ja Saksa okupatsiooni ajal Eesti Peapanga krediidiosakonnas.
1944-1950 aastani olin Põllumajanduse Ühistegevuse Keskliidus finantsistiks.
1950-1956 ENSV Liha-ja Piimatööstuse Ministeeriumis vanemökonomistiks.
1956-1965 töötasin ENSV Rahvamajanduse Nõukogus Toiduainete tööstuse valitsuse finantsosakonna juhataja asetäitjana.
1965. aastal läksin vanaduspensionile.
1953. aastal abiellusin arst Hilda Düünaga (1913-1997). Kooliajast olen pidanud päevikut isikliku elu sündmuste ja maailmaelu kohta. Tänasekls on märkmeid kogunenud umbes 40 vihiku (a 96 lehekülge). Kahjuks tuli sõjaaega puudutavad päevikud "külmale maale" sõidu hirmus hävitada.

Maetud 12.06.2002.a. Tallinna Rahumäe kalmistule

Käesolev elulugu on kirja pandud toetudes konvendi vilistlaskogu arhiivi materjalidele ja auvil! Hugo Taelalt saadud andmetele vil! Peeter Talvari poolt 2000.a. jaanuaris.

Raimond TharRaimond Thar

coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1932.

Sündinud 09.08.1874, Viljandimaa
Surnud 25.08.1957, Berchtesgaden, Saksamaa

1894-1899 Tartu Ülikoolis stud.med.
1900-1903 arstiks Tapal
1909 täiendamas Berliinis
1912 täiendamas Strassbourg`is
1903-1911 kihelkonnaarstiks Amblas
1904-1905 arstina Vene-Jaapani sõjas
1912-1914 praktiseerija eraarstina Tallinnas
1914-1918 arstina Esimeses maailmasõjas
1919-1920 arstina Vabadussõjas
1920-1944 praktiseeriv lastearst Tallinnas
1944 septembrist pagulasena Saksamaal

Jaan TreumannJaan Treumann

coetus 1906/1907, asutaja liige, auvilistlaseks valitud 1927.

Sündinud 27.02.1881, Hanila khk., Läänemaa
Surnud 30.03.1941, Tartu, Eesti

Isa - köster-kooliõpetaja, hiljem talupidaja Jaan T., ema - Viiu s. Tulmin. Õppis Varbla kihelkonnakoolis 1892-93, Korkse kihelkonnakoolis 1894, Pärnu Gümnaasiumis 1895-1903, heideti välja mõni kuu enne lõpetamist rahvusliku tegevuse pärast, kuid võimaldati abituuriumi teha 1903. a. kevadel samas koolis eksternina. Stud. theol. 03-II kuni 09-I. Oli prooviaastal Valga Peetri koguduses, ordineeriti samas abiõpetajaks 12.12.1910, oli Jamburgi-Gubanitsa-Teškovo koguduse õpetajaks 1911-14, siis Võnnu koguduse õpetajaks 1914-1923 ja Tartu Peetri koguduse II pihtkonna õpetajaks alates 1923. a. Oli ka Tartu koolivalitsuse juhatajaks 1930-33. a.

Olnud Teise Diviisi õpetaja, sinoidi ja kirikupäeva liige, Tartu linnavolikogu liige, linnanõunik ja abilinnapea. Auvilistlaseks valitud 1927. aastal. Vallandati praosti ametist enamlaste poolt 31. detsembril 1940. aastal. Suri Tartus vaatamata demonstratiivselt kommunistidevastasele meelsusele vaba mehena märtsis 1941.

Abiellus 1909. a. Elfriede Johanna Johansoniga, s. 15.03.1890. a. Vägeva linakaupmehe Gustav J. kasutütrega.
Hüüdnimi "Paavst".

esti Punase Risti II järgu I astme teenetemärk 12.02.1934

Tõnu VandererTõnu Vanderer

coetus 1955/1956, auvilistlaseks valitud 06.05.2017.

Sündinud 28.06.1933, Rakvere
Surnud 09.03.2019, Montclair, NJ, USA

Õppis Geislingeni Eesti Algkoolis ja Gümnaasiumis 1946/49.
Lõpetas Bridgeton High Schooli ja teenis 2 aastat USA armees Koreas. Õppis arhitektuuri Temple ja Columbia ülikoolis ja lõpetas Chicago Technical College arhitektina. Töötas arhitektina Port Authority’s New Yorgis. Omas arhitekti litsense New Jerseys, New Yorgis ja Connecticutis. Alates 1998 töötas Montclairis oma arhitektibüroos elumajade ja ärihoonete projekteerimisel. Abielus ja kahe lapse isa.

American Institute of Architects, liige
Eesti Üliõpilaskond USA-s, juhatuse liige; esimees
Eesti Koolide Keskuse USA-s, juhataja
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ). Esinduskogu (USA), liige
Lakewoodi Eesti Ühing (USA), esimees
New Yorgi Eesti Haridusselts (USA), nõunik
New Yorgi Eesti Haridusseltsi Kool (USA), juhataja; õpetaja

Kaarli VooremaaKaarli Vooremaa

coetus 1957/1958, auvilistlaseks valitud 10.05.2014.

Sündinud 15.09.1938, Tartu
Surnud 22.01.2014, Stockholm, Rootsi